Üks teine õhtu

[Samara Soul]

Delilah oli juba mitmeid tunde Siganurme jaamas olnud, käed sügavale taskutesse surutud ning suur kohver enda kõrval. Ta värises ning mitte sellest, et tal oli külm. Ei, ta värises hirmudst. Neidis oli end paljastanud ning ta ju ei teadnud, et slytherinlased ega keegi teine ei olnud tegelikult arugi saanud, et tüdruk vampiir oli olnudd. Tähtis oli see, et ta oli süütule mehele liiga teinud ning tolle peaaegu verest tühjaks imenud. Jätnud ta siganurme tänavatele teadvusetuna lebama.

Peost oli nüüdseks ligi nädal möödunud ning palju olu juhtunud. Victoria oli kuidagi teada saanud, mis oli juhtunud ning oli seetõttu maruvihane olnud. Ta oli käskinud tüdrukul lahkuda ning seda Delilah nüüd ka tegi. Tema rongini oli veel tund aega aega ning ta ei soovinud isegi mitte Kolmes Luuas tuliviskit juua, mis talle tavaliselt väga meeldis. Nüüd seisis ta ainult perroonil ning ootas selles öös enda rongi. Tüdruk kandis musti teksaseid, kõrge kontsaga poolsaapaid ning valget põlvini ulatuvat mantlit, mille krae oli tal üles tõmmatud. Tüdruku pikad punased juuksed raamasid tolle kahvatut nägu.

Slytherinlane hingas sügavalt sisse ning langetas viimaks enda pilgu. Ta võttis käe taskust ning heitis pilgu enda käekellale. See hakkas kakskümmend kolm saama. Ainult tunnike veel. Neidis libistas käe tagasi taskusse ning ohkas nõutult ning nukralt.



ot. Teema kinni.

[Christian Borg]

Christian oli olnud üpris nõutu kui ta oli saanud Delilahilt hüvastijätukirja. Ta teadis küll, et oli vaid kaks võimalust, mis oleks võinud juhtuda kui vampiiritar koos verise ravenclawlasega peolt lahkus, kuid sisimas oli ta muidugi lootnud, et neidis suudab öelda verekihule ei. Nii see aga kahjuks ei olnud läinud ja nüüd oli Delilah sellepärast lahkumas. Chris teadis aga, et ta ei saa lasta tollel lihtsalt niimoodi minna. Too oli talle liiga tähtsaks ja liiga südamelähedaseks saanud, et lasta tal lihtsalt nii minna, ilma isegi üritamata teda ümber veenda.

Seega kõndiski üleni mustas noormees Siganurme jaama poole. Tal olid jalas mustad ketsid, mustad teksad, must tsärk ja ka must nahktagi. Riietus iseloomustas ideaalselt ta meeleolu. Armand oli juba jaamale üpris lähedal ja eemalt nägi ta seal seisvat valge mantliga punapäist kogu. Tal ei olnud õrna aimugi, mida Delilahile öelda. Tal ei olnud isegi mõeldud välja mõjuvaid argumente, miks too oleks pidanud jääma. See kõik oli üsnagi spontaanne.

Ta jõudis aga perroonile Delilahi ette ja vaatas teda hetkeks vaikides. "Sa ei pea minema," suutis ta esmalt kuuldavale tuua. "Sul pole mingit põhjust minna. Keegi ei saanud peol nagunii aru, mida nad nägid või ei näinud ja see tüüp on ju siiski elus. Sus oli niigi palju mõtlemisvõimet ja headust, et sa ei läinud täiesti üle piiri." Noormehe pilk oli väga kurb kui ta puuris vampiiritari helesiniseid silmi.

[Samara Soul]

Delilah tõstis aeglaselt enda pilgu, kui ta eemalt lähenevaid samme kuulis. Ta oleks need kasvõi unepealt ära tundnud. Samuti ka noormehe lõhna ning antud hetkel ei olnud jutt tolle verelõhnast, mis samuti neidise meeled ergsamaks muutsid. Ei, lisaks kõigele sellele oli Christianil neidise jaoks iseloomulik lõhn, mis tüdrukule meeletult meeldis.

Pea viltu, vaatas tütarlaps, kuidas noormees temani kõndis ning tema huultele tekkis õhkõrn naeratus. Oli raske olla tõsine poolvampiiri juuresolekul, kuid samas tundis tütarlaps nüüd natuke piinlikust enda kirja pärast, mille oli ta noormehele saatnud. See võis natuke liialt dramaatiline tunduda ning tüdrukul polnud olnud aimugi, et Chris otsustab teda saatma tulla. Või siis takistama. Kuid ilmselt oli mehel küsimusi, millele oli parem vastata üksteise lähedal olles, mitte läbi öökullikirja vms.

Vampiiritar kuulas kaaslase sõnu ning raputas viimaks pead. "Ma tean," lausus neidis sügavalt sisse hingates. "Aga asi ei olegi selles. Asi on selles, et ma ei suutnud end tagasi hoida. Teistel pole ohutu seni, kui ma siin olen. Ka sinul," lausus tütarlaps, astudes noormehest paar sammu eemale. Ta üritas enda pilku jahedana hoida - võib-olla oleks siis olnud kergem lahkuda. Kuid teesklemine polnud tüdrukul kunagi hästi välja tulnud. "Pealegi Victoria on mu peale maruvihane," lausus näitsik raskelt ohates.

[Christian Borg]

Muidugi kavatses Christian Delilahit takistada. Talle meeldis tüdruk ja ta oli tolles leidnud omale sellise sõbra, keda ta poleks uskunudki, et oma elu jooksul leiab. Too ju mõistis teda ja sellisel sõprusel ei saa lasta lihtsalt niimoodi kaduda. See oleks ääretult vale ja loll tegu.

"Mind ei huvita kui ohutu mul on või ei ole, kuna see kui sa must lihtsalt toitud ei oleks midagi ja kui sa peaks ka mind kogemata muutma, siis pole sellest ka hullu. Ühel päeval juhtub see nagunii," lausus Armand, astudes lähemale, et viia distants endiseks. "Ja ka teistel pole nii suurt ohtu kui sa arvad. Ma oleks pidanud sind takistama või vähemalt üritama seda teha. Aga me leiame viisi, kuidas sa suudad end tagasi hoida. Ma vannun, ma ei jäta sind su hädades üksi," lisas ta tõsiselt. Ta nägi tõesti läbi Delilahi teesklusest. Muidugi üritas too võimalikult tugev ja jahe näida, aga Chris'i ta lollitada ei suutnud. "Nii palju kui ma aru saan siis ongi Victorial vaid kaks emotsiooni ja viha on üks neist," nentis noormees kergelt silmi pööritades. Ta jälgis tähelepanelikult neiu ilmet, püüdes välja lueda, kas too tahtis tõesti ise minna või täitis ta vaid oma looja käsku.

[Samara Soul]

Delilah vaatas nukral ilmel Christianit ning tema rusikad tõmbusid pingule, kui ta kuulis, mida Christian Victoriast räägib. Talle ei meeldinud, kui tema loojast halba räägiti, kuid samas teadis ta, et noormehel on õigus. Nüüdseks oli Delilah juba aru saanud, et too ei hooli Delilahist üldse vaid kasutab teda pigem enda teenri ning pääseteena kui sõbrana või siis lapsena, kelleks tüdruk ise end naise jaoks pidas. Kuid nii palju, kui neidis ka ei üritanud, ei saanud ta Victoria käske eirata. Varem või hiljem oleks ta pidanud ikka tegema seda, mida naine talt käskis.

"Sa mõtled seda tõsiselt? Sest ma tõesti ei taha, et keegi minu pärast kannatama peaks," lausus Delilah ning ta väristas enda õlgu, mõeldes kõikidele enda sõpradele, keda ta Sigatüükas endale soetanud oli. Christian oli nüüd teda näinud kõige hullemast küljest ning neidis tänas Jumalat, et Cianit või Shade'i ei olnud parasjagu seal olnud. Okei, Shade ilmselt teadis, milleks Delilah võimeline oli, sest too oli liigagi lähedane Victoriaga, kuid Delilah üritas nii palju vaeva näha, et Cianit ära ehmatama ei peaks. Oleks olnud jube, kui ta oleks selles läbi kukkunud. "Ma ei taha minna, Chris," sosistas Delilah viimaks, tõstes aeglaselt enda pilgu noormehele. Järgmisel hetkel põimis ta enda käed tugevalt ümber poolvampiiri ning embas teda, silmad kõvasti kinni surutud.

[Christian Borg]

"Muidugi mõtlen ma seda tõsiselt. See on su enda kontrollida, kui sa vaid seda usud ja tahad," nentis Christian. Ta võis ju olla näinud tütarlast kõge hullemast küljest, aga see ei kohutanud teda. Tema meelest oli see vampiiri puhul mõistetav ja ta oli leppinud sellega, et selliseid asju nende puhul juhtub. Teda pigem kohutas veidi see, et kui ta kavatseb saada puhtavereliseks vampiiriks, siis peab ta kõiki neid kellelegi eluohtlikke apse ka ise kogema ja mitte enam kõrvalise isikuna.

Armand võttis ka Delilahi ümbert kinni, nautides seda lähedust ja nuusutades neiu juukseid, jättes meelde tolle lõhna. "Siis ära mine," ütles ta vaikselt, silitades õrnalt vampiiritari selga. "Võta Johannesega ühendust. Ehk suudab ta Victoria maha rahustada vähemalt nii palju, et sa saaks sellegi aasta näiteks lõpetada," pakkus noormees. Tal oli endiselt meeles, kuidas mees oli naise varem minema hirmutanud seal samas jaamas ja sellega tundus, et tal on siiski mingi mõju tolle üle. Ehk saaks seda nüüd ära kasutada, kuna Chris polnud valmis Delilahist loobuma. Ta meelest oli tüdrukul ka õigus vähemalt üks terve aastake koolielu nautida. Tal oli terve igavik, et muid vampiiriasju teha.

[Samara Soul]

Delilah naeratas viimaks ning surus noormehe jakki endale rusikasse, ahmides tolle aroomi sügavale enda kopsudesse. Ta ei teadnud endiselt, kas oli hea mote Christian puhtavereliseks vampiiriks muutas. Õigemini - ta ei teanud, kas ta ise oli valmis kellegi loojaks saama, sest oli ju veel nii palju asju, mida ta isegi ei teadnud. Kuid ta teadis, et kui Christian temalt seda palunud oleks, ei oleks ta suutnud noormehele ära öelda. Pealegi usaldas ta gryffindorlast juba niivõrd palju, et oli valmis temaga igas olukorras arvestama.

"Sul on õigus," lausus Magdalena viimaks noormeest lahti lastes ning talle otsa vaadates. "Ma palun Johannest, et ta Victoriaga räägiks ning ta nõusse saaks, et mind vabaks laseks. Siis ei peaks ma kunagi enam tegema seda, mida tema tahab." Ta vaatas noormehele elevil näoga otsa, silmad suured ning huuled laiaks naeratuseks valgunud. Huvitav, miks ta varem sellele ei tulnud? Olla vaba ja teha, mida tahab - see oleks olnud suurepärane! Ei mingeid piire, lihtsalt igavene vabadus. Suurepärane! Mida veel võikski üks vampiir tahta?

"Ikkagi, sa poleks pidanud enda aega raiskama ning mulle siia järgi tulema. Ma oleks niikuinii alt hüpanud ning Sigatüükasse naasenud," arvas tütarlaps. Ta oli juba piisavalt kangekaelne, et lõpule viia asjad, mida ta juba käsule võtnud oli ning Sigatüükas käimine ning selle lõpetamine oli üks nendest.

[Christian Borg]

Armand naeratas kergelt, silmitsedes rõõmuga Delilahi elevil ilmet, võtmata veel oma käsi ta ümbert ära. "Jah, aga ära liialt ka looda. Victoria ei tundu väga nagu keegi, kes oma mõjuvõimust kellegi üle nii lihtsalt ära ütleks," hoiatas noormees. Ta tõesti ei tahtnud, et neidis liiga lootusrikkaks muutuks ja siis pettuma peaks. See oli siiski tõesti üpris õhkõrn võimalus.

"See ei ole aja raiskamine kui selleks on keegi tähtis ja kallis," oli Chris endas kindel, näol naeratus. "Pealegi sa tead isegi, et ma ei ole õhtuti just kõige kergema unega, nii et ma oleks väljas kolanud nagunii. Seekord on mul vähemalt põhjus selle jaoks ka." Ta püüdis olla tagasihoidlik, aga tegelikult oli ta tõesti õnnelik ja kergendunud et Delilah ei läinudki.

[Samara Soul]

Delilah teadis seda. Ta oli koos naisega üle seitsmekümne aasta kõikjal ringi liikunud ning temaga pidevalt koos olnud. Noh, välja arvatud siis, kui too oli otsustanud Delilah'i seljataga sehkendama hakata. Neidis teadis väga hästi, et naine on keevaline. "Kuid miks peaks Johannes mind aitama? Mulle ei ole ta keegi," lausus neidis vaikse ohkega, kuid vaatamata sellele õhkõrnale võimalusele, et ta vabaks saab, üritas ta olla optimistlik. Ta teadis, et kui ta oleks kunagi pidanud Christianit muutma, siis oleks too noormeest vabaks lasknud, kui too oleks seda soovinud. Ta tahtis, et noormees oleks temaga, sest tahab olla, mitte kohusetundest. Kuid võib-olla oleks Christian eelistanud seda, et tolle isa teda muudab? Kah võimalus.

"Olen ma sulle siis tähtis ja kallis?" päris Delilah ning üle tema huuli levis kergelt mossis mänglev naeratus, kui ta altkulmu noormehele otsa vaatas. Ta hoidis endiselt enda käsi Borgi käsivartel ning tal polnud aimugi, mida nad seal teevad. Taasnägemisrõõm oli tore, kuid parema meelega oleks neidis seda teinud Kolmes Luuas viskipudeli taga. Ta oli näljane ning ta ei saanud Christianilt tolle verd paluda. Ta kavatses sellest eemale hoida seni kuni too seda isegi pakub. "Ma ei uskunud, et sa tuled. Minu kiri oli rohkem hüvastijätt kui kutse, aga mul on hea meel. Üks põhjus juures, miks jääda ning vägagi mõjuv põhjus," lausus neidis naeratades, vaadates skandinaavlase perfektset nägu. Jah, too oli kindlasti endale selle vampiirigeeni pärinud, selles oli neidis enam kui kindel.

[Christian Borg]

Christian turtsatas kergelt ja vaatas hetkeks kaugusse, kuid sama ruttu kui ta silmad Delilahilt läksid, sama ruttu leidsid need neiu kauni näo taas ka üles. "Sulle võib ta tõesti olla vaid keegi, kellega sul on ühine looja, kuid mulle on ta isa ja kuigi ma ei tea teda nii väga hästi, siis ma olen ikka üpris kindel, et ta on nõus sind aitama, eriti kui see mu õnnelikuks teeb," lausus noormees. Ja võimalus veeta Delilahiga veel aega muutis ta tõesti õnnelikuks. Ta oli arvanud, et see viimane aasta Sigatüükas võib talle olla rõõmus kuid ka mõneti kurb, aga ta poleks iial arvanud, et ta leiab sellel aastal kellegi, kes muutub ta jaoks nii tähtsaks ja kellega ta saab olla nii aus kõige osas. Või vähemalt peaaegu kõige osas.

"Jah sa oled mulle väga tähtis ja kallis ning keegi ei saa seda muuta," vastas Armand laia naeratusega ja surus oma huuled hetkeks vastu vampiiritari laupa, kuigi oleks soovinud need asetada ehk mujale, ja hoidis teda ka tihedamalt enda kaisus. Ta aga lõdvendas peagi oma haaret ja jäi vaatama neiu kauneid siniseid silmi. Kui Delilah oleks maininud, et ta on näljane, siis olekski Chris pakkunud oma verd talle. Asi oli aga selles, et ta ju ei teadnud seda pakkuda, ilma et Delilah oleks märku andnud, et too on näljane.
"Muidugi ma tulin. Ma poleks saanud sul lasta lihtsalt niimoodi minna, ilma üritamatagi sind ümber veenda. See olekski mind painama jäänud. Ja isegi kui ma poleks saanud su meelt muuta oleks ma vähemalt saanud suga korralikult hüvasti jätta," lausus noormees muiates ja lastes silmadel mööda neiu nägu ekselda.

[Samara Soul]

Delilah naeratas endamisi. Christiani jutus oli iva ning tüdruk oli sellest teadlik. Mõni päev pärast seda, kui Johannes oli enda pojaga kohtunud, oli ta saatnud neiule tänukirja ning palunud Christianil silm peal hoida ning teda pahandustest eemale tirida ning seda just Delilah teha kavatseski. Christianil pidi kõik hästi minema ning ka see oli põhjus, miks neidis tegelikult lahkuda ei saanud.

"Sa oled mulle ka väga tähtis ja kallis," kostus tasane hääl neidise suust ning kui ta viimaks noormehe huuli enda laubal tundis, tõmbusid tüdruku sõrmed ümber noormehe hetkeks pingule ning ta tundis, kuidas tema silmad tumedamaks muutusid. See lõhn ajas neidist hulluks, kuid ta ei saanud paluda Christianilt seda teenet, et too talle enda verd loovutaks. Kuid viimane kord, mil tütarlaps toitunud oli, oligi olnud siis, kui ta professor Zimmeriga maiustanud oli.

Noormees eemaldus taas ning ka Delilah'i keha lõtvus pisut. Ta tõstis enda käe ning vaatas enda tumedate silmadega noormehele otsa, näol õrn, kuid sunnitud naeratus. "Lähme siit ära. Kuskile. Mul on natuke halb olla," palus vampiir sügavalt sisse hingates ning juba järgmisel hetkel varises ta noormehe sülle kokku.

[Christian Borg]

Armand hakkas juba peaaegu, et pakkuma kohti, kuhu minna, kuid tema huulilt need pakkumised edasi ei jõudnud, kuna noormehe ehmatuseks varises Delilah kokku. Kiirelt võttis ta tütarlapse oma kätele, teades, et ta peab ta toimetama kuhugi, kus keegi neid ei näe. Üks võimalus oleks olnud hurtsik, kuid samas ei raatsinud ta tütarlast panna mõnele ülitolmusele voodile või diivanile ja seega otsustas ta Kolme Luua kasuks.

Veidi küll ebainimlikul kiirusel läkski ta, tüdruk süles, kõrtsi juurde. Astunud sisse palus ta vaiksel toonile üht tuba rentida, tuues põhjuseks, et tütarlaps ta kätel oli väga väsinud ja vajas kohe und. Ta saigi ühe toa ja võttis kohe suuna ülemisele korrusele selle poole. Olles tuppa jõudnud asetas ta Delilahi suurele baldahiinvoodile ja lukustas võlukepi abil ukse. Kiirelt võttis ta seljast oma tagi, jäädes vaid valge tsärgi väele. Christian istus voodile vampiiritari kõrvale ja kasutades taas võlukeppi manas ta oma randmele avatud verise haava. Kergelt nina krimpsutanud langetas ta võlukepi ja avas õrnalt Delilahi suu, pannes oma randme neiu huulile. "Joo nüüd ja ära üritagi keelduda," ütles noormees, kergitades veidi tütarlapse pead, et tollel oleks mugavam juua.

[Samara Soul]

Delilah tundis tuult enda kõrvus vihisemas ning korraks mõtles ta enda kohvri peale, mis maha jäänud oli, kuid õnneks polnud seal midagi tähtsat olnud. Neiu rahakott koos võlukepiga oli pisikeses kotis, mille sang üle neidise õla tõmmatud oli, nii et see rippus temaga kaasas. Uued rõivad võis ta endale iga kell muretseda, eks ju?

Tütarlaps kuulis mingist hägusest mälusopist kuidas Christian kõrtsmikuga rääkis ning kähedalt hingas ta sisse- Ta oleks heameelega selle kõrtsmiku kaela puruks purenud, kuid too oli neidise jaoks alati liiga hea olnud ning enda aastakümnete kogemustega oli tütarlapsel õnnestunud end tagasi hoida. Parem piinelda, kui suvalistele haiget teha!
Juba peagi tundis ta enda külje all midagi pehmet ning neidis tundis ära voodi, kus oli ta mitmeid öid veetnud. Ning seejärel haistis ta verelõhna ning mitte tavalist verd - Christiani oma! Pooleldi vampiiriveri, pooleldi inimese oma. Täiuslik kombo.

"Ei," sosistas Delilah. Ta ei kavatsenudki noormehe verd vastu võtta. Ta ei saanud seda Christianile teha. Kuid ta oli nii näljane ning just seetõttu tõusid aeglaselt neidise külmad ning nõrgad käed Christiani käele ning võttes õrnalt sellest kinni, surus ta haava enda huulte vastu ning kerge urinaga paljastas Delilah enda vampiirikihvad, mille ta Christianile kätte lõi. Ta oigas kerge naudinguga. Soe ning magus veri paitas tüdruku keelt ning voolas aeglaselt neidise kurgust alla ning neidis klammerdus rohkem noormehe käe külge, tõustes samal ajal istukile. Ta pigistas enda silmad kõvasti kinni ning avas need seejärel, vaadates enda metsikute silmadega noormehele otsa, ise samal ajal endiselt verd noormehe käest kaanides.

[Christian Borg]

Delilahi sosina peale surus ta vaid oma randme veidi tugevamalt neiu huulte vastu. Peagi aga tundis ta, kuidas neiu teravad kihvad läbi ta naha omale teed surusid ning ta sulges oma silmad. See oli küll veidi valus, aga kindlasti mitte nii valus kui see oleks olnud tavalisele inimesele. Pealegi ei olnud see niivõrd ahastav valu vaid lausa nauditav. Selle võis muidugi nauditavaks muuta ka see, et selle valu taga oli põhjus, mis aitas Delilahil tagasi koguda oma jõu.

Armand tundis vampiiritari pilku endal ja avas enda silmad, et vaadata neiu omadesse. Metsikud olid need tõesti, kuid need ei hirmutanud noormeest. Oh ei. Pigem muutsid need olukorra just paeluvamaks. Taas surus ta õrnalt oma huuled neiu laubale, seekord aga kergendusest, kuna too oli teda ikka hetkeks täitsa hirmutanud oma kokku varisemisega. Ta oleks ometigi võinud varem öelda, et ta on näljane. Nüüd vaatas ta aga, kuidas Delilah ta verest toitus ja ta näole tuli õrn muie.

[Samara Soul]

Delilah sulges taaskord enda silmad, kui ta jällegi noormehe huuli enda laubal tundis. Antud hetkel tundis ta end nii kaitstuna nagu ta polnud seda kunagi varem tundnud. Jah, neidis oli surematu ning mida kõike veel, kuid see ei tähendanud, et ta vahel hoolitsust ei oleks igatsenud. Ta oli alati end väga üksildasena tundnud, eriti veel mõttega, et peab nõnda igavesti elama. Kuid Christian oli seal, temaga, ning neidisel oli hea meel, et ta ei lahkunud. Esiteks juba seetõttu, et see oleks tervele rongitäis rahvale väga ohtlik olnud ning teiseks seetõttu, et ta oleks maha jätnud enda sõbrad. Ning Christiani.

Viimaks lükkas Delilah õrnalt noormehe käe endast eemale ning seejärel surus ta ühe kihva endale sõrme nii, et see natuke veritsema hakkas. Seejärel tõmbas ta enda verise sõrmega üle noormehe haava ning järgmisel hetkel vaatas ta noormehele otsa. Tüdruku valge maika oli eest verega koos, samuti neidise lõug ning isegi paar juuksesalku. Victorial õnnestus alati toituda nii, et ühtki veretilka raisku ei lähe, kuid Delilah'il ei õnnestunud see kunagi. Ilmselt vajas seegi anne harjutamist.

"Aitäh," lausus tüdruk vaikselt, vaadates noormehe silmi. Tüdruku omad olid taaskord rahulikud ning malbed, sinised. "Järgmised kaks päeva võid sa end väga nõrgana tunda. Soovitan sul palju juua ning puuvilju süüa," lausus tütarlaps. Ta polnud kunagi ühelegi doonorile seda öelnud, sest noh, neil ei olnud lihtsalt muud võimalust, kui enda verd tüdrukule loovutada ning see, mis neist edasi sai, ei huvitanud tüdrukut kunagi. Londoni kodus oli neil ka pärisdoonor olemas, kes töötaski seal selleks, et enda verd Victoriale ja Delilah'ile loovutada ning tema eest pidi küll hoolitsema, kuid too oli rohkem Victoria süleloom. "Ma eee.. tunnen end natuke räpaselt," lausus tütarlaps vaikselt naerma turtsatades. Ta vajas dušši.