Üks teine õhtu

[Samara Soul]

Delilah ei olnud kunagi arvestanud faktiga, et ta endale partneri leiab. Mitte kunagi ei olnud ta isegi mitte mõelnud tõsiasjale, et äkki hakkab talle Sigatüükas keegi meeldima, sest see oli alati nii võimatu tundunud, et talle inimesed üleüldse meeldida võisid. Nad lõhnasid hästi, jah. Nad maitsesid hästi, seda küll, kuid nende iseloom oli see, mis neidisele üldse ei meeldinud. Eriti tänapäeval, kui moraal oli nullilähedane. Kuid ometi oli Delilah Christianit juba esimesel Sigatüükas veedetud nädalal kohanud ning juba siis oli ta tundnud seda keemiat enda ning poolvampiiri vahel. Seda oli võimatu mitte tähele panna, sest noormees oli teistmoodi kõigist neist inimestest, keda tütarlaps teadis. Ka vampiiridest. Christian oli poolvampiir ning see oligi see, mis kõige erilisem neidise jaoks oli ning isegi siis, kui tütarlaps peab teda tulevikus muutma, jääks Christian tüdruku jaoks endiselt eriliseks, sest too oleks olnud esimene, keda Delilah kunagi muutnud on. Neid põhjuseid oli muidugi veel, üks sügavama tähendusega, kui teine.

Taaskord oli suudlus Magdalena jaoks väga ootamatuna tundunud ning kui eelmisel korral oli see olnud arglik ning vaoshoitud, siis tundus, et kuskilt oli gryffindorlane tõepoolest julgust ning jõudu leidnud. Tütarlapse huuled surisesid ning sel ajal, kui ta õrnalt noormehe vastu liibus, asetas ta kobamisi tühja tuliviskipudeli öökapiservale. Muidugi mitte piisavalt kaugele ning see kukkus maha, veeredes kolinal voodi alla. Delilah itsitas justkui pahandust teinud plikatirts, kuid selle asemel, et vabandada, liikusid tema käed noormehe põskedele, jätkates noormehe huulte nautimist. Iga puudutus oli Delilah'i jaoks nõnda eriline, iga noormehe südamelöök. Neidis tundis end justkui tulisel söel ning see oli nii teistmoodi sellest, kui tüdruk Shade'ga olnud oli. Ta vihkas seda meest ning teadis, et tegi seda kõike ainult seetõttu, et too jääks neidise nillimisega rahule. Delilah ei hakanud seda Christianile rääkima, sest jumal teab, mida too Shade'ga muidu teinud oleks ning Shade oli surmasööja... Oli parem lihtsalt kogu see olukord unustada.

"Tundub, et sa oled enda jõu tagasi saanud," pomises Delilah hingetult suudluste vahelt, avades hetkeks enda silmad, et noormehe ripsmeid vaadata. Kui kaunid need olid. Neidisele tundus, et iga asi Christiani puhul oli ideaalne ning oleks kahju seda kõike murda. Milline noormees siis veel vampiirina välja näinud oleks? Delilah naeratas õrnalt enda mõtete peale ning lasi enda kätel lõvipoisi põskedelt alla, tolle vööle liikuda. Need liikusid aeglaselt noormehe seljale ning hetkeks surus tütarlaps Christiani särki enda rusikatesse, tahtes talt see seljast tõmmata. Kuid ta ei teinud seda, veel. Selle asemel lasi ta käed taas lõdvaks, jättes need noormehe seljale puhkama ning seda õrnalt paitama. Kas see oligi õnn? Delilah arvas, et oli küll. Esimest korda tundis ta seda, millega ta polnud varem kokku puutunudki.

[Christian Borg]

Ega Christian ei saanud ka tänapäeval just väga uhkust tunda, et ta pooleldigi inimene oli. Enamik neist olid tõesti väga nõrga moraalitundega või siis polnud seda üldse. Oli vähe neid normaalseid ja häid inimesi, kes olid ka targad ning kellega sai mõistlikku juttu ka ajada. Noormees ise ei hoidnud ka just alati moraalist kinni, kuid siiski oli asju ja väärtuseid, mis olid lihtsalt elementaarsed ja millest ta poleks kunagi üle astunud. Ja kuigi nooruk polnud alati uhke, et ta oli osati ka inimeste hulgast, siis sai ta lohutada end sellega, et ta polnud ainult inimene.

Armand polnud veel tagasi saanud kõike oma jõudu, kuid samas oli ta praegu juba tugevam kui tavaline inimene selles staadiumis oleks olnud. Sellest vampiiri poolest oli vahel ikka tõesti kasu. Noormees muigas lõbusalt kuuldes kolksu, mille tekitas kukkunud pudel, mida saatis Delilahi itsitamine.
"Ega ma pole ju ka tavaline inimene, kes paraneb kui tigu," naljatas ta ja tõmbas tüdruku omale kaksiraksi sülle, nautides igat tema puudutust. Ta põimis oma käed ümber tütarlapse piha ning suudles teda siiski õrnalt. Ta oleks nagu kartnud, et iga järsem liigutus või suurem surve oleks neiu prõksti katki teinud nagu portselani. Samas kui neiu ise oli pea, et valmis ta särki puruks rebima nagu see oleks sama lihtne rebida kui paber

[Samara Soul]

Delilah'ile oli alati meeldinud fakt, et Christian pole täiesti inimene, sest põhjus, miks talle vampiirid meeldisid, oli lihtne - nad olid kiired nii liikumise kui ka paranemisvõime poolest. Nad olid tugevad, mõned vanemad vampiirid oskasid isegi lennata, olgugi, et Delilah oli selleks veel liiga noor, et sellist kunsti vallata. Kuid nii Victoria kui ka Johannes oskasid seda teha, seda neidis teadis. Ning mis peamine - vampiirid elasid igavesti, seega ei pidanud nad kunagi vähi või mõne muu raske haiguse tõttu muretsema. Kui vampiiritar oli veel inimene olnud, polnud nende perel olnud midagi peale pisikese maja preerias, kuid nende paarikümne aasta jooksul, mil tüdruk oli ringi rännanud ning selles maailmas eksisteerinud, oli ta kokku ajanud üsnagi suure varanduse, mis siiani tal mugupangas alles oli: osa Inglismaal, osa Prantsusmaal, osa Saksamaal ning mingi osa isegi võlurite pangas. Oli, mida kulutada, olgugi, et neidisel polnud selleks suuremat vajadust. Autod ning sellised nipsasjakesed olid tal olemas küll, kuid kui palju ta neid ikka kasutas, kui ta Sigatüükas oli, eks ole?

Juba järgmisel hetkel maandus neidis kaksiratsa noormehe puusadel ning üle tüdruku huuli levis lai naeratus. "Jumal tänatud selle eest," pomises vampiiritar ning rohkem ei saanudki ta midagi öelda, sest tema huuled olid taaskord noormehe omadega kokku põimunud. Tütarlaps tundis kuumalainet üle enda keha läbimas ning see oli üllatavalt meeldiv. Neidis oli ainult korra kellegagi enda pika eluea jooksul sellises füüsilises kontaktis olnud ning see oli lõppenud samamoodi nagu alanudki - igavese süütuna tuli seda ette. Kas ta oleks pidanud seda Christianile seletama? Võib-olla... Mitte veel. Või siis üldsegi mitte. Oleks üsnagi veider sellest juttu teha.
Neidis libistas enda jahedad käed noormehe särgi alla, lootes, et too väga ei võpata, kui ta midagi külma enda ihu vastas tunneb. Ning juba järgmisel hetkel oligi noormehe särk eest katki ning mõne liigutusega oli see Christianilt täiesti seljast rebitud. Delilah naeratas süütul ilmel - kui Christian väga enda särki taga igatsema hakkab, ostab ta noormehele lihtsalt uue. "Ma olen sind seitsekümmend aastat igatsenud ning nüüd sa oledki siin," lausus tütarlaps viimaks vaikselt, vaadates tõsise ilmega noormehele otsa ning samal ajal enda kätt noormehe kehal allapoole suunates.

[Christian Borg]

Christian ei ehmunud tüdruku külmade käte peale, kuid hetkeks tõmbusid ta kõhulihased pingule küll. Noormees naeratas kavalalt kui ta särk kärina saatel seljast kadus. Ega ta seda vast igatsema ei hakanud küll. Särke tal ikka oli, nii et polnud hullu kui mõni ühe ohtliku punapea küüsi langes. Ta naeratas kergelt Delilahi öeldu peale. "Ma olen õnneks pääsenud küll seitsmeteistkümne aastaga kuid vabandust, et nii hilja peale jäin," lausus ta.
Pärast seda asus ta aga suudlustega hellitama vampiiritari kaela, lisades sinna vahele ka õrnu näksamisi. Tegelikult oli veidi irooniline hammustada vampiiri, kuid samas võis ju asi vahel teistpidi ka olla. See võis ju asja just põnevamaks muuta.

[Samara Soul]

Üle Delilah'i huulte levis mänglev naeratus, kuid kui noormees teda õrnalt hammustas, tundis tütarlaps kuumahoogu üle enda keha levimas. See oli meeliületav. Alati oli ju tema olnud see, kes oli sunnitud enda hambad teistesse lööma, kuid olles nüüd niiöelda "ohvri" rollis, tundis tütarlaps selle üle head meelt. Tal ei olnud valus ega midagi, sest Christian polnud ju nii kõvasti tüdrukut hammustanudki, et verd voolama peaks, kuid näitsikul oli siiski hea.

Järsu liigutusega oli ta taaskord noormehe enda peale tõmmanud ning hoides teda enda vastas, vaatas Delilah tõsise ilmega noormehele otsa, uurides iga tolli tolle näos. See oli kaunis. Viimaks ta naeratas taas ning suudles jällegi noormehe huuli, tolle kaela. Verelõhn ei seganud teda hetkel, sest ta oli just noormehest toitunud. Oli meeldiv olla kellegagi nii lähestiku ning samal ajal tahtmata tolle kõri puruks pureda. "Ma ei tea, kas ma peaks seda hetkel ütlema või sootuks vaikima, aga... Ma olen süütu," kostusid viimaks sõnad tema huulte vahelt ning ta tundis, kuidas tal hetkeks natuke paha hakkab. Ta turtsatas viimaks, mõeldes, kas Christian tahab nüüd lahkuda või jääda.

[Christian Borg]

Christian hakkas juba harjuma sellega, et see, kes peal pool oli võis kiiresti muutuda, kuna nüüd oli tema peal justkui kaitstes Delilahit millegi eest. Pisukeses vaikuse momendis lasi ka noormees oma pilgul üle Delilahi käia, nautides seda kaunist vaatepilti, mis talle avanes, samal ajal ühe käega mööda tütarlapse jalga ülespoole minnes. Ta suudles kirglikult vampiiritari huuli ning lasi valla mõnuoige kui too tema nõrga koha - kaela - kallal oli.

Armand vaikis hetk pärast neiu öeldut, kuid ta käsi silitas tütarlapse reit edasi. Ta polnud aga nii munn, et ta oleks nüüd sellepärast minema läinud. "Nii, et sa oled igavesti süütu?" ütles noormees veidi küsivalt, kui ta oli oma peas asjad kokku pannud. Kuid vastus oli juba selge. "Aga, kas sa tahad siiski jätkata, sellega?" küsis ta Delilahilt, viidates sellele amelemisele, mis suurima tõenäosusega võis lõpuni välja minna. Ta vaatas neiule otse silma, näol rahulik muie. Ta ei kavatsenud teha mitte midagi enamat kui Delilah soovis. Võis ju olla küll kirglik moment, kuid noormees oli siiski mõistlik ja mõistev.

[Samara Soul]

Delilah hoidis hinge kinni, oodates mingitki reaktsiooni. Muidugi võis see olla üllatav, sest Delilah oli ju... vampiir ning paljudes asjades väga kogenenud, kuid see, et ta kunagi Shade'ga maganud oli, ei olnud midagi tähendanud. Nüüdseks oli Delilah'i keha taas endine, selline, nagu oli see olnud siis, kui tüdruk oli veel olnud inimene. Kahekümnenda sajandi algul oli tütarlaste moraal väga kõrgel kohal ning olgugi, et tüdrukul oli sel ajal enda salajane peika olnud, ei olnud ta temaga maganud, sest oli tahtnud oodata kuni abiellumiseni. Kui naiivne. Oleks tüdruk teadnud, et temast võib vampiir saada, oleks ta enda unistused ja soovid 'unustanud' ning teha kõik selleks, et tema vampiiriaeg võimalikult meeldiv olema saab. Kuid igavene süütu oli kuradi nõme ning natuke ka hale olla.

Tüdruk noogutas ettevaatlikult noormehe küsimuse peale ning tema huulile tekkis vaevumärgatav naeratus. Kuid Christiani küsimust kuuldes järeldas neidis, et noormees ei taha lahkuda. Ta noogutas taaskord ning võttis noormehe käe, mis tüdruku reiel puhanud oli ning tüdrukut kergelt hulluks ajas ning järgmisel momendil lükkas tütarlaps gryffindorlase käe lõpuni välja. See oleks pidanud piisav vastus olema. Sõnu polnud rohkem vaja ning tütarlaps küünitas end taaskord Chris'i huulte suunas, et neid kasutada millekski paremaks, kui pelgalt rääkimiseks. Neidis ei teadnud täpselt, mis oli see, mida ta noormehe vastu tundis, kuid kohe kindlasti mitte ei olnud see pelgalt sõprus.

[Christian Borg]

Chris teadis küll, et eelmise sajandi algul ja keskpaigaski oodati voodimõnude jagamiseks abieluni. Tänapäeval see alati nii aga ei olnud ja sellest oli mõneti küll veidi kahju, kuna oma süütus anti tihtipeale kellelegi valele, kellelegi, kellega tihtipeale ei oldud tervet edaspidist elu koos. Mõndasid väga isegi ei huvitanud kellega nad oma esimest korda jagavad, kuna süütus oli neile nagu mingi ahistav asi, millest oli tarvis võimalikult ruttu lahti saada. Inimeste moraal oli ajaga tohutult kannatanud ja ega see vast ei muutunud ka. Kuid ega noormeeski polnud selles osas süütu, kuna temagi oli juba varem kellegagi maganud, kuid too oli teda ka petnud, nii et Chris oleks parema meelega tahtnud selle unustada ja lihtsalt minevikku jätta.

Christiani muie aga laienes kui Delilah noogutas ja ta käe täiesti oma hommikumantli alla viis. Noormees askeldas seal all oma sõrmedega osavalt, kuid õrnalt. Kitarrimängija sõrmed olid ikka kitarrimängija sõrmed. Armand naeratas meelalt kui vampiiritar lausa küünitas ta huulte järgi. Korraks tõmbus ta küll kiuslikult tagasi, aga viimaks suudles ta tütarlast siiski kirglikult, kuulates tähelepanelikult ka tema hingamist. Noormees pidi tõdema, et ka tema tunded tüdruku vastu ei olnud tõesti ainult sõpruse tunded, vaid midagi enamat, palju enamat.

[Samara Soul]

Delilah vajus hetkeks mõttesse, mõeldes kõige üle, mis viimasel ajal juhtunud oli. Selle paari kuuga oli kõik nii totaalselt muutunud. Kõigepealt Sigatüükasse naasemine, tutvumine võlukunstiga. Seejärel pärissõprade leidmine ning arusaamine, et inimesed ei pruukinudki ainult toit olla (kuid nendest hoolimine oli siiski üks halb asi tüdruku arust). Ning lõpuks Christian. Temast oleks Delilah võinud täiesti eraldi peatüki kirjutada, sest oli nii palju seda, mida ta oleks võinud Borgist rääkida, kuid kellele - seda neidis ei teadnud. Ehk oleks ta pidanud Päeviku kirjutamisega alustama? Noormees oli tema igavesse ellu päikese toonud ning olgugi, et tüdruk seda välja ei näidanud, ei jõudnud ta ära oodata, et noormeest vampiiriks muuta saaks. Kuna tütarlaps oli egoistlik, soovis ta, et Christian alatiseks tema kõrvale jääks. Vaadata, kuidas noormees vananeb ning viimaks sureb, ei olnud tüdruku jaoks mingi võimalus.

Üle punapea huulte kostus tasane oie, kui ta noormehe sõrmi enda kallal askeldamas tundis ning ta neelatas tasaselt. See oli midagi sellist, mida tüdruk varem tundnud ei olnud. See tunnetepuhang, mis neidise sees valitses, oli uskumatu. Delilah itsitas vaikselt, kui noormees teda suudlustega õrritas ning juba mõne hetke pärast oli ta vampiiriliku jõu ja kiirusega jällegi noormehe peal ning hoides enda siniseid silmi noormehel, libistas tütarlaps aeglaste liigutustega hommikumantli enda õlgadelt, olles Christiani ees ihualasti. Delilah ei tundnud eriti häbi. Tema niisked juuksed katsid näitsiku kahvatuid õlgu ning rindu ning need riivasid õrnalt noormehe keha, kui vampiiritar tolle ülakeha suudlistega kattis ning samal ajal tolle pükste kallal askeldas, et nende nööp ja lukk kuidagi avada. Samal ajal kuulas ta tähelepanelikult noormehe südamelööke, mis kõlasid kaunimalt, kui kunagi varem. Igaks juhuks oli ta valmis lõpetama, sest ta ei soovinud noormehele kuidagi peale käia.

[Christian Borg]

See kooliaasta algus oli tõesti uskumatuna näiv. Täiesti utoopiline lausa. Ta poleks kunagi uskunud, et leiab kellegi sellise nagu Delilah. Ta oli temas leidnud tõelise sõbra, võibolla lausa hingesugulase, ja nüüd ka kellegi, keda armastada kasvõi igavesti kui ta vampiiriks saab. Kõik oli lihtsalt nii ideaalne ja noormees ei uskunud isegi, et oleks veel ruumi paremuse poole pürgimiseks. Seda ruumi lihtsalt polnud, kuna juba oligi lõpmatult hea.

Christian leidis end taas kaunitari alt ja kui too heitis seljast ka oma ainsa riietuseseme avanes noormehele veelgi parem vaade tütarlapse üle. Too oli lihtsalt veatu. Chris nautis suudlusi, mille osaliseks ta oli saanud, silitades tütarlapse selga ja liikudes siis tolle rindade juurde, masseerides neid õrnalt. Delilahist oli väga kena noormehe pükste kallale asuda, kuna neis oli miski, millel hakkas kitsastes teksades ruum otsa saama. Kohe kuidagi ei olnud vampiir aga pealetükkiv. Pigem kartis Armand oma teadvuse tagumistes soppides, et tema on liiga pealetükkiv.

[Samara Soul]

Delilah kujutas juba ette Victoria näoilmet, kui too teada saaks, millega tütarlapsel parasjagu tegemist oli. Too oli ju käskinud tüdrukul poolvampiirist eemale hoida ning kui poleks Johannest, oleks neidis seda ka pidanud tegema. Korraks mõtles tütarlaps, et peaks Johannesse endale külla kutsuma sel ajal, kui ka Chris seal on ning seejärel märkamatult kuskile ära kadunud, lastes isal ja pojal rahulikult olla ning omi jutte rääkida. Kasvõi viskit juua või midagi. Neidis ise oleks andnud kõik, et näha enda vanemaid, kuid nüüdseks oli see kahjuks võimatu. Kuid tütarlaps polnud kunagi sellele mõelnud, et äkki on tal siiski mõni elav sugulane alles. Mõni enda vanemate lapselaps või miskit. Kõik võis võimalik olla.

Tütarlaps pööras enda pilgu noormehelt punnitavale osale noormehe pükstes, mis peagi valla pääses ning tütarlaps tundis, kuidas tal veelgi rohkem palav hakkab. Kust võttis slytherinlane kogu julguse, seda neidis ei teadnud, kuid antud hetkel oli tal hea meel, et oli toitunud. "Ära ehmata," lausus Delilah vaikselt, silitades õrnalt noormehe kätt ning järgmisel hetkel hakkas ta enda suuga noormehele mõnu valmistama. Ta ei osanud öelda, kui külm see kõik Christiani jaoks tundus, kuid ta lootis, et too saab seda kasvõi natukenegi nautida.
Ta ei olnud kunagi midagi säärast teinud ning olgugi, et ta ei olnud küll abiellumiseni oodanud, oli ta siiski õnnelik, et sai enda intiimseid hetki jagada kellegagi, kes tema jäist südant tasapisi üles soojendanud oli.

[Christian Borg]

Christian jälgis Delilahit tähelepanelikult, toetudes oma küünarnukkidele. Ta noogutas vaid neiu sõnade peale ning järgmisel momendil tundiski ta tütarlapse külmi huuli oma suguti ümber. Mingil veidral moel oli see külm lausa erutav. Noormehe hingamine muutus aga veelgi rahutumaks kui enne ning ta lasi oma pea kuklasse. Silmad suletud lasi ta kuuldavale mõnuoige, mida ta ei suutnud lihtsalt enam tagasi hoida. Chris avas oma silmad ja viis oma pilgu tagasi vampiiritarile.
Ka tema oli õnnelik, et sai voodirõõme jagada, kellegagi, keda ta usaldas täielikult ja ta oli ka rõõmus, et just tema oli saanud olla see, kes Delilahi südant soojendas.
Armand naeratas ning pani oma sõrme neiu lõua alla, et too ülespoole tagasi suunata ja teda suudelda ning siis ta enda alla keerata, et teda veel veidi sõrmedega altpoolt õrritada.

[Samara Soul]

Kuidagi oli võimalik see, et üle neidise keha tekkis kananahk, kui ta kuulis noormehe ohkeid. See oli erutav ning tütarlapse meeled muutusid erksamaks. Ta poleks iialgi uskunud, et on võimeline tegema midagi sellist, mis pealtnäha tundus nii rõve, kuid mille tegemine oli nii nauditav. Alati oli tema see, kes nautis, kuid hoopis teisel viisil. Veri oli see, mida ta nautis, ning nüüd oli tore kellelegi midagi vastu anda. Muidugi oli Christian ainus, kelle üle tüdruk midagi sellist üldse kaaluks, sest fakt, et ta süütuks jäi, ei tähendanud seda, et ta seda kõigile jagama peaks.

Ta vaatas noormehele otsa, kui too oli teda taaskord ülespoole suunanud ning üle Mag'i huulte levis lai naeratus - neidis oli enda üle kuradi uhke ning Borg'i reetlik keha oli tunnistuseks sellele, et tüdruk oli esimest korda arvesse võttes hästi hakkama saanud. Ta suudles noormehe huuli, kuid juba peagi oli ta taaskord noormehe ning voodi vahele surutud. Ta surus voodilina rusikasse ning ta sulges enda silmad, kui naudingusööst taaskord tema keha läbis. See oli eufooriline tunne - hoopis midagi enamat, kui toitumine. Neid kahte ei saanud isegi võrrelda, olgugi, et varem oli ainsaks naudinguks magus veri tüdruku keelel.
Delilah tõstis enda teise käe noormehe kuklale ning sasis tolle juukseid, ise nüüd enda silmad avades. Need olid põhjatud sinised, metsikud ning tormised, täis iha, kirge ning armastust.

[Christian Borg]

Armand pani tähele, kuidas Delilah haaras voodilinast ja naeratas laialt, pea et võidukalt. Noormees suudles isukalt neiu kaela, liikudes suudlustega veidi madalamale, et hellitada suudlustega vampiiritari rindu. Mõnda aega mängis ta veel sõrmedega neiu jalge vahel ning vaatas tolle metsikult kaunitesse silmadesse. Lõpuks aga suudles ta teda taas ahnelt ja viimaks tungis ta aeglaselt ka Delilahi sisse, püüdes olla algul õrn ja hooliv, et mitte neidu kohe ehmatada.
Christian tõmbus oma huultega Delilahist eemale, jälgides rahulolevalt tütarlapse nägu.

[Samara Soul]

Delilahi sõrmed liikusid noormehe heledatesse juustesse ning ta sikutas neid õrnalt, kui noormees hellitas neidise kumerusi, kuid juba peagi tundis ta endale üllatuseks teravat valusööstu, mis järsku tema keha läbis. Võis arvata, et vampiirina see nii valus ei võiks olla, kuid oli ning mitte vähe. Tütarlaps võpatas hetkeks ning tema sõrmed klammerdusid noormehe õlgade ümber ning viimaks hingas tütarlaps sügavalt sisse. Ta vaatas enda suurte siniste silmadega noormehele otsa, huuled hämmeldusest paokil. See oli kirjeldamatu tunne ning peagi ei teinud see enam ka haiget. Tütarlaps tõstis enda käed noormehele põskedele ning suudles veel hetkeks tolle huuli ning viimaks hakkas ta aeglaselt ning vaikselt ise Christianiga kaasa liikuma, kusjuures ta üritas end väga kontrolli all hoida, sest Shade'ga oli üks asi (ta ei hoolinud temast), kuid kui ta oleks Christianile kuidagi haiget teinud, ei oleks ta iial seda endale andestanud. Seepärast eelistaski ta hetkel all olla, sest vastasel juhul oleks ta võinud noormehe selgroo murda.
Tema käed liikusid tagasi noormehe ümber ning õrnalt tõmbas ta noormeest rohkem enda vastu, küünistades tolle seljale punased jutid, justkui märgistades ära asjaolu, et Christian kuulub nüüd talle. Ta ohkas vaikselt ning tundis, kuidas ta aina rohkem naudingusse ning unustusse kaob.