Üks teine õhtu

[Christian Borg]

Armand jälgis Delilahit kui too oma näpu verele hammustas ja siis sellega üle ta randme tõmbas. See oli aga hea, kuna noormehe enda tekitatud haavast ja tüdruku tekitatud kihvajälgedest ei olnud enam märkigi. Need kasvasid ideaalselt kinni. "Pole tänu väärt. Sa oleksid pidanud kohe ütlema, et sa oled näljane," arvas ta, naeratades kergelt. Delilahi õpetussõnade peale ta aga noogutas. Praegugi oli tal veidi uimane olla ja püsti tõusmisel oleks vast terve tuba ta ümber tiirelnud nagu karussell. Sellest ei olnud aga midagi.

Christian silmitses seda kui verine vampiiritar oli ja neiu öeldu peale pidi temagi naerma. "Sa näed päris fierce välja peaks mainima," lausus ta lõbusalt ja hammustas õrnalt oma alahuulde. Delilah nägi välja nagu armas väike killer. Nii malbena näiv ja nii verine. Noormees silmitses hetke vaikides tütarlapse kaunist nägu ja järgmisel hetkel surus ta oma huuled seal näos olevatele huultele, suudeldes neid õrnalt ja maitstes veidi ka enda verd, mida neil endiselt leidus. Nautinud korraks olukorda, mõistis Chris aga siiski, et see oli olnud loll tegu ja ta tõmbus Delilahist eemale. "Anna andeks.. Ma poleks pidanud," ütles ta vaikselt ja tõsiselt, lüües oma silmad voodile. Täiesti mõtlematu temast. See oli siiski selline tegu, mis oleks võinud sellele sõprusele ka kriipsu peale tõmmata ja tema loll võttis selle riski.

[Samara Soul]

Delilah ohkas vaikselt. Millegi pärast tundus talle, et Christian manitseb temaga ning seetõttu vajus ta natuke rohkem kössi, nähes veelgi rohkem süütu killeri moodi välja. Ta oleks heameelega duši alla läinud, kuid ta otsustas seda teha siis, kui Christian magama läheb, sest tütarlaps ei tahtnud noormeest ebamugavalt tundma panna ning kohe kindlasti ei lasknud neidis noormehel niimodi nõrgana lossi tagasi jalutada. Liiga pikk maa, nii et parem oli öö lihtsalt kõrtsis veeta ning hommikul lossi poole teele asuda. "Ma ei saanud sult sinu verd paluda. See ei oleks õige olnud," vastas tütarlaps ausalt. Kuid kui Christian oleks seda ise pakkunud, poleks vampiir sellest keeldunud. Liiga hea pakkumine.

Tütarlaps turtsatas endamisi ning tõmbas seljast enda halli poolero, jäädes nüüd kõigest teksade ning maika väele. Saapad olid tal endiselt jalast, kuid ka need kadusid peagi tüdruku jalast. Tal oli hea meel, et ei olnud noormeest kuidagi ära hirmutanud, kuid vähemalt oli ta end kontrollida suutnud. Hea seegi! Sest veel hiljuti neidis ei olnud seda teha suutnud.

Rohkem ei jõudnudki tüdruk midagi öelda, sest juba mõne hetke pärast tundis ta gryffindorlase huuli enda omadel. Need tundusid korraks kõrvetavad ning tüdruk võpatas, kuid samas oli see nii meeliületav. Tütarlaps nõjatus natuke rohkem noormehe vastu ning suudles tolle maitsvaid huuli, kuid Christian oli peagi temast ise eemale tõmbunud ning neidis jäi pettunult talle järgi vaatama. Muidugi, Christian ilmselt kahetses seda, sest vaatamata kõigele oli tüdruk siiski... verine vampiir. Ning ilmselt ei olnud nii meeldiv ka kellegi jääkülmi huuli suudelda, tundmata südamelööke. Kuid Delilah oli seda tundnud. Tal kuulis endiselt, kuidas noormehe süda lõi. "Ei, ära..." sosistas Delilah, kuid katkestas enda lause peagi. Ta Tõusis püsti ning suudelnud korraks noormehe põske, lausus ta palju reipamalt: "Heida pikali. Ma käin kiirelt pesus ära ja toon sulle midagi süüa. Ära mine ära, palun."

Pilgutanud noormehele veelkord silma, kadus tütarlaps vannituppa, jättes ukse hooletult paokile. Ta läks dušikabiini, tõmbas kardina ette ning võtnud end riidest lahti, tõmbas tütarlaps vee käima ning lasi külmal veel enda kehale langeda. Dušialus oli peagi mahapestud verega koos ning voolas aeglase ning peagi ka seebivahuse joana minema.

[Christian Borg]

Christian viis oma pilgu tagasi Delilahile. Ta ei kahetsenud suudlust mitte vampiiri verisuse või külmuse või ka südamelöökide puudumise pärast, vaid teadmatuse pärast, kuidas see võib mõjutada nende suhet, nende sõprust. Kuid arvestades, et neid ei lükanud teda koheselt tagasi ja surus nüüd ka ta põsele õrna suudluse, ei saanud ju olukord väga hull olla.

Ta naeratas kergelt ja noogutas. "Ma ei lähe kuskile," lubas ta ja saatis tütarlapse oma pilguga vannituppa. Ohanud korraks ajas ta jalast ka oma saapad ja tegi nagu Delilah oli öelnud, heitis pikali. Verepuudus ja uimasus tagasid aga selle, et peagi jäi ta lausa vägisi tukkuma. Ta polnud just väga sügavas unes, kuid ta nägi unenägu.

[Samara Soul]

Delilah tundis end palju värskemana ning väänanud jõuliselt vett enda punastest juustest, tõmbas ta enda paljale nahale peale hommikumantli, sest rätikud oli ta unustanud voodijalutsisse ning paljana ei hakanud ta ometi neid sealt ära tooma. Kuulatades korraks, sai tüdruk aru, et noormees oli jäänud tukkuma - too hingas palju rahulikumalt, kui enne, kuid neidis teadis, et too vajab süüa ja juua.

Imekiirelt ning hääletult oli ta toast väljas ning tellis noormehele prae koos pudeli kõrvitsamahla ning Tuliviskiga (viimane oli rohkem Delilah'i jaoks mõeldud). Ta ootas ning viimaks päriti temalt, kas ta tahab ise toidu üles viia või teeb seda kõrtsmik ise. Et mitte Christiani und segada, otsustas Delilah seda ise teha. Lükanud Tuliviskipudeli ühte taskusse ning kõrvitsamahla teise, kõndis neidis trepist üles ning kui ta oli kõigi pilkude alt väljas, oli ta taaskord imekiirelt ruumis, lukustades enda järel ukse. Ta suundus kandikuga voodini ning krimpsutas kulmu - söögi kuumad aurud ajasid tal südame pahaks.

Ta asetas kandiku öökapile ning pudelid sinna kõrvale ning seejärel liikus ta noormehe kõrvale pikali. Toetades enda pead padjal, libistas ta enda käe noormehe lõuale ning paitas seda hetkeks enda nimetissõrmega, vaadates poolvampiiri tähelepanelikult. Too oli lummavalt kaunis ning nõnda magades nägi ta välja väga rahulik. Nagu süütu laps. "Ma tõin sulle süüa," lausus Delilah vaikselt, üritades noormeest ärkvele ajada.

[Christian Borg]

Armand nautis oma und, kuid ta ärkas juba siis kui Delilah ta kõrvale tuli. Tema hingamine aga väga ei muutunud, kuna tal oli nüüdki rahulik olla. Ta nautis tütarlapse puudutust. Kui too ütles, et ta oli talle süüa oonud, avas Chris oma silmad ja naeratas. "Ja mida head siis täna pakutakse?" küsis ta samuti vaiksel toonil, pöörates oma pea ja pilgu kauni vampiiritari poole.

Christianil oli hea ja rahulik olla seal koos Delilahiga. Oleks see vaid saanud olla igavesti. Mitte veel, aga noormees oli otsustanud, et kui ta saab vampiiriks, siis võib ta küll jääda igaveseks Delilahi kõrvale, kui too seda muidugi ka ise tahab. Ei saanud olla ka liiga pealetükkiv.

[Samara Soul]

Delilah vaatas murelikult noormehe poole, lootes, et ta noormeest liiga tühjaks imenud polnud. Kuid nähes, et too siiski mingeid elumärke näitab, naeratas tüdruk kergendunult ning langetas enda käe. Christiani küsimuse peale ajas neidis end istukile ning võttis kandiku kätte, asetades selle enda ning noormehe vahele. Õhh, kui vastik lõhn. Kuid inimestele oleks see pidanud meeldima. Kandikul oli keedukartuleid koos kastme, loheliha ning peedisalatiga. Samuti mõned puuviljad. "Kõrvitsamahla on ka, aga ma unustasin klaasid võtta," lausus tüdruk ning avas noormehe jaoks pudeli. Ta nuustas seda hetkeks ning kributas seejärel nina. Talle ei meeldinud.

Asetanud lahtise pudeli kandikule, avas ta nüüd tuliviskipudeli. Tundus, et ei olnud ühtki õhtut, mil ta oleks Christianiga veetnud nii, et ta tilkagi alksi poleks joonud. Kuid ta ei saanud midagi parata - ta jõi ainult verd ning viskit. Ta tõstis pudeli justkui toostiks korraks üles ning rüüpas selles mõned teravad sõõmud. Ta tundis, kuidas ta kurk hetkeks tulitama hakkab, kuid ta ei teinud sellest suuremat numbrit. "Aga ütle nüüd mulle," lausus tütarlaps natuke tõsisemal toonil, vaadates noormehe kätt, "miks sa mind suudlesid ning miks sa sellepärast vabandasid?" Aeglaselt tõstis ta enda pilgu noormehe silmadele, jäädes neid mõnevõrra pingsalt vaatama. Need lummasid teda.

[Christian Borg]

Christian ajas end samuti istukile ja silmitses siis kandikut toiduga. "Sellest pole hullu," ütles nooruk sellepeale, et Delilah oli unustanud klaasid võtta. Ta turtsatas kergelt selle peale kui neidis mahla peale nina kributas. Ise võttis ta meeleldi pudeli ja tõstis seda ka vastu nö. toostiks ja võttis sealt siis suure lonksu. Vampiiritari jaoks võis see ju olla rõve, aga talle oli see lausa värskendav, eriti kui kurk kuivamas on.

Armand võttis kahvli ja torkas selle otsa kartuli, mis pärast kastmest läbi pistmist maandus talle suhu. Noormees sulges hetkeks silmad ja mõmises vaikselt mõnust. Selline verekaotus tekitas ikka suure isu küll. Siis tuli aga küsimus, mille peale pidi noormees hetkeks mõtlema. Samal ajal oli tal võimalik ka suu tühjaks süüa. Joonud ka lonksu mahla vastas ta viimaks: "Tegelikult olen ma juba mõnda aega mõelnud su suudlemise peale, aga vahel pole ka lõvi kõige julgem ja pealegi ma ei teadnud, mida see võib teha meie sõprusega ning sellepärast ma ka vabandasin." Ta ohkas kergelt ja vaatas hetkeks toas ringi, kuid ta pilk jäi siiski seisma Delilahil. "Ausalt öeldes ei tea ma endiselt, mida see teha võib," nentis Chris kergelt õlgu kehitades.

[Samara Soul]

Delilah naeratas ning jälgis, kuidas noormees suure isuga sööma asub. Neidis polnud enam näljane. Ei näljane ega unine. Tal oli energiat, et mitmekümne miili kaugusele täiskiirusel joosta, kuid antud hetkel ta eelistas olla ruumis ning nautida Christiani seltskonda. Ka nii oli hea.

Sel ajal, kui Christian sõi, tõusis tüdruk püsti ning kõndis aknani. Tuul oli endiselt tugev nagu ikka sügiseti Inglismaal. Taevas oli pime ja pilvine. Natuke jube ilm, isegi vampiiritari jaoks. Neidis tõmbas kardinad akna ette kokku ning kõndis seejärel kaminani, kuhu ta tule alla tegi. Juba mõne hetke pärast põles see lausleegiga ning tüdruk võttis enda suuna enda riiete suunas, mis vannitoas vedelesid. Olgu, nendega pidi ta vist järgmisel päeval siiski ära minema. Tüdruk asetas need vanniservale ning enda tilkuvaid juukseid sasides kõndis ta tagasi voodile, võttes selle äärel istet. Samal ajal kuulas ta, mis noormees ütleb ning paratamatult tekkis muie neiu näole.

"Ja miks sa seda teha oled tahtnud?" päris Delilah kavalalt, hoides enda ärevat pilku noormehel. Juba järgmisel hetkel hakkas ta aga vaikselt naerma. "Rumal. Minu sõprust ei kaota sa kunagi. Ning mitte ainult sellepärast, et ma sinu sõber olla tahaks. Ei, asi on ka minus. Sa oled mu sisse kasvanud. Ma usaldan sind ja ma tean, et sina usaldad ka mind ning ma olen liiga kaua üksi olnud selleks, et meie suhtlemist nüüd nurka visata. Pealegi, isegi, kui ma seda tahaks, ei saaks me kumbki seda teha. Sinu veri voolab nüüd minu soontes ja minu oma natuke ka sinu omas." Tütarlaps vajus jälle voodile pikali ning nüüd toetas ta enda pead peopesale, võttes vaagnalt ühe viinamarja, libistades selle enda huulte vahele.

[Christian Borg]

Armand kuulas Delilahit ja samal ajal lõikas omale killukest lihast. "Seda on hea teada. Ja sul on õigus.. Ma tõesti usaldan sind ja ka sina oled minusse kasvanud," pidi noormees tunnistama. Ta võttis uue lonksu mahla ja jälgis neidu endiselt. "Aga ma arvan, et sa oled minusse kasvanud liiga südame lähedale ja sellepärast olengi ma tahtnud sind suudelda," pidi ta tõdema. Christian viis pilgu üle Delilahi ja ohkas kergelt. "Sa oled nii kuradima perfektne, et pole ime, et ma olen su nii lähedale lasknud," ütles ta muiates.
Chris pistis viimaks selle lõigatud lihatüki suhu ja jäi pingsalt Delilahit vaatama.

[Samara Soul]

Delilah'i huuled vajusid imestusest paokile. Noormehe sõnad kõlasid niivõrd uskumatult ning lausa utoopiliselt, et tütarlapsel oli neid raske uskuda. Enda arust oli ta kõike muud, kui perfektne. Lisaks sellele, et ta vampiir oli, ei olnud ta just kõige ilusam. Samuti oli ta natuke emotsionaalne, oli olnud ka siis, kui tema süda oli veel löönud. Tütarlaps hoidis end ning enda tundeid raskesti vaos.

Neidis raputas pead ning sulges enda silmad. "Ma olen kõike muud, kui perfektne. Seal, sinu südame lähedal, peaks olema keegi, kes on... inimene. Kellega koos sa saad vananeda. Sa ei peaks mõtlema selliste asjade üle nagu mina." Ta turtsatas käega lüües, "kullakene, mina olen sul koguaeg niikuinii olemas." Ta hingas sügavalt sisse ning avas enda silmad taaskord, rüübates sõõmu enda pudelist. Mmm, mõnus. "Aga sa ei kujuta ettegi, kui raske on mul lakata sulle mõtlemast. Tegelikult on see võimatu. Kui ma tulin Sigatüükasse, siis tegin ma seda mõttega, et õpin. Ma pidasin inimesi ainult toiduks, ma ei tahtnud kellestki hoolima hakata, kuid nüüd," neidis hingas sügavalt sisse, tehes väikse pausi, "ma hoolin sinust nii väga ning just seetõttu ma olingi nõus koheselt siia jääma, kui sa rongijaamas seda palusid. Ja see on minust nii egoistlik."

Taaskord rüüpas Delilah sõõmud enda pudelist, muutes need kiiremaks, tühjendades pudeli kärmelt. Peagi oli sellest ainult veerand järgi ning märkamatult oli tüdruku pea sumisema hakanud. See oli tore tunne. "Christian, mis sa minuga küll teinud oled," pomises ta vaikselt, võttes kandikult veel ühe viinamarja, mille ta suhu pistis. Tal oli tunne, et see muutub ta suus tuhaks. Ei maitsenud eriti hästi.

[Christian Borg]

Christian turtsatas. "Mis mõtet on mul oodata sinna kedagi inimest kui ma pole seda isegi täielikult ja kui mul on kavas nagunii enda inimese osast ka loobuda. Ma ütleks, et ma peaks just nimelt mõtlema selliste asjade üle nagu sina," lausus noormees naeratades ja pistes suhu järgmise kartuli. Ta tundis end juba veidi paremini kui enne aga täielik taastumine võttis veel aega.

Ta sõi isukalt, kuulates samal ajal, mida rääkis see väga ilus vampiir. "Kuidas on kellestki hoolimine ja nende tahte täitmine egoistlik?" küsis ta veidi kulmu kortsutades. "Pigem olen mina egoistlik, kuna ma tahan, et sa siia jääksid ja selle tõttu pead sa eirama oma looja käsku."
Armand vaatas lõbusal muigel, kuidas neidis kiirelt tuliviskit jõi ning sõi samas edasi seda maitsvat praadi, mis talle toodud oli. "Mitte midagi, millest sa poleks saanud keelduda," lausus noormees lõbusalt.

[Samara Soul]

Delilah ei suutnud uskuda, et nad sellest räägivad. See teema oli nii tabu - sellest ei räägitud vaid lasti sel omasoodu minna. Kuid antus olukorras nad lihtsalt pidid sellest ka rääkima, sest tegemist ei olnud kahe suvalise inimesega. Delilah ning Christiani isa olid teatud määral suguluses - nende soontes voolas ühe ja sama vampiiri veri. Kuid tüdruk ei hoolinud sellest. Vampiirimaailmas ei tähendanud sugulus päris seda, mida inimestes. "Oled sa kindel, et sa tahad täielikult vampiiriks saada? Sest see pole nii lihtne, kui see sulle võib-olla tundub. Minule lihtsalt meeldib vampiir olla, kuid on ka neid, kes juba pärist paari aastat soovivad päikese kätte astuda."

Neidis tõstis enda käe ning libistas selle enda ripatsile, mida ta kaelas hoidis. Tänu sellele suutiski ta päikese käes kõndida, kuid ilma selleta lendaks ka tema tuhaks. "Nii ma olengi egoistlik. Ma ei taha näha, kuidas sa vananed ning viimaks sured. Varem või hiljem oleks ma ikka sult palunud, et sa laseks end muuta ning see tahtmine on egoistlik. Paluda sul su elust loobuda. See kõik peab olema sinu enda tahe, mitte minu oma," seletas neidis rahulikult.
Ta muigas endamisi. Tüdruk ei jõudnud ära oodata hetke, mil Victoria ta vabastab. Tal oli kõrini tolle sibi olemast, sest ta teadis, et naine temast tegelikult ei hoolinud. Parema meelega oleks ta Christiani vampiiriks muundanud, teda õpetanud ning seejärel temaga üle terve maailma reisinud. Isegi Ameerikas, kus neidis kunagi käinud ei olnud.

[Christian Borg]

Christian ei hoolinud sellest, et ta isa ja Delilah olid peaaegu nagu suguluses. See tõesti polnud päris selline suguluses olemine, mis oleks talle korda läinud. Need olid siiski üsna erinevad asjad. "See ei tundugi nii lihtne, aga ma ei hooli sellest. Ja pealegi kui mul kaob eluisu ja ma peaksingi tahtma päikese kätte minna, siis nii olgu. Inimesena peaksin ma nagunii ühel päeval surema. Kuid ma ei usu, et mul see tahtmine tekib, kui mul on mida teha, on mida näha ja ma pole ka täiesti üksi," arvas noormees kerge naeratusega.

"See ei ole niivõrd egoistlik kui ma ei taha isegi vananeda," ütles Armand kerge turtsatuse saatel. "See ei ole nii väga elust loobumine. See on pigem nagu elu pikendamine või uue elu algus. Ja ma tahangi seda ise. Mina tahan seda ja see, et mu kõrval on keegi nagu sina, kes mul seltsi hoiab, et ma ei peaks igavesti maailmas üksi rändama on hea lisa sellele." Noormees naeratas ja jõi lonksu mahla. "Sina hoiad mul seltsi ja mina sinul ning me ei pea kunagi üksindust tundma," lausus ta vaikselt naeratades, mõeldes tõsiselt iga oma sõna. Noormees võttis oma praest veel viimased ampsud ja jõi siis veel mahla peale.

[Samara Soul]

Delilah kuulas noormeest ning tolle sõnad tundusid väga loogilised. Tüdruk naeratas vaid ning kui Christian oli võtnud viimase ampsu, võttis neidis kandiku koos mustade nõudega ning tõusis püsti, asetades selle puhvetkapile. Seejärel ladus ta kaminasse alla natuke puid, sest sellisel ajal oli kõrtsis ikka päris jahe. Inimeste jaoks vähemalt küll, sest vampiirina ei tundnud neidis jahedust, mida sügisene Inglismaa pakkus.

Viimaks suundus näitsik tagasi noormehe juurde ning võttis tema kõrval istet. "Parem oleks, et sa päikese kätte ei astu, sest mul oleks juba sinu loojana seda raske seedida. Samuti ka tüdrukuna, sest... ma tunnen su vastu midagi, mida ma kunagi kellegi vastu tundnud pole," lausus tütarlaps, vaadates enda kätt, mis voodilina näppis. Millegi pärast tundis ta end rahutult, kui ta sellistest asjadest rääkis. Tüdruk polnud päris harjunud sellega, kuid samas tundis ta, kuidas vabadusevoog temast läbi käis. Ei mingeid saladusi tema ja Christiani vahel, nii oli see alati olnud.

Viimaks leidsid tema sõrmed noormehe omad ning ta pigistas neid õrnalt. "Ning ära enam kunagi vabanda minu suudlemise pärast, sest isegi, kui sa seda kahetsed, olen ma sul alati sõbrana olemas," lausus ta õrnalt naeratades, tõstes enda sinised silmad noormehele, jäädes tolle kaunist nägu vaatama.

[Christian Borg]

Christian jälgis Delilaht ja naeratas. Tolle kohmetus tunnete osas oli liiga armas. Ta aga täitsa mõistis seda. Eriti selles osas kui see tunne on esmakordne. Ta ise oli juba tundnud seda magusat tunnet, aga sellele oli tulnud ka kibe lõpp, millega ta vandus, et ei tee ise kunagi kellelegi niimoodi haiget ja seda lubadust kavatses ta pidada ka vampiiritari osas. Neidisele haiget tegemine, ükskõik, mis viisil, ei olnud isegi mitte viimane asi, mida ta tahaks teha. "Ma luban, et ma isegi ei kaalu päikese kätte astumist nii kaua kuni sina minuga oled," vandus ta naeratades.

Noormees hoidis kindlalt neiu käest ja muigas. "Eks ma siis ei vabanda enam," ütles ta naeratusega ja surus oma huuled taas neiu omadele. Seekord aga palju kindlamalt. Ta sättis enda asendit nii, et ta oli rohkem neiu poole ja pani oma vaba käe tütarlapse külmale põsele. Armand suudles Delilahi huuli õrnalt, kuid selles suudluses leidus siiski ka kirge.