Keelatud vili on magus

[Lindsey C. Carter]

Lindsey kõigest naeris selle peale. Tema polnud gryffindorlane, siis polnud tal ka midagi selle vastu, et Arsen tema kuuldes selle maja prefektide üle nalja viskas. "Nemad pole muidugi ainukesed, kes väga tähtsa näoga ringi käivad," pidi neidis siiski mainima, see oli kõigi prefektide meelistegevuseks, eriti veel lootus mõnda teist õpilast reeglite rikkumiselt tabada. Linds muidugi teadis seda, oli isegi paaril korral neile vahele jäänud, aga väga midagi hullu nad temaga teha ei saanud, peale ehk mõne punkti mahavõtmise tema majalt, või siis ka peale tunde jätta, kui tal ikka väga halb päev juhtus olema. "Ma näen sinu maja prefekte ka päris tihti ringi luuramas," pidi ravenclawlane seda lihtsalt mainima. Hufflepuffi omad ja tema enda maja esindajad torkasid kuidagi vähem silma kui teised.

[Arsen Karekin]

Noormees muigas ja lausus "Oh, see on selle pärast, et meie preffektidel pole elu," pööritas ta silmi, kuid hakkas kergelt naerma "Good point though," mille järel nad sisenesidki metsa. "Psh, öösel pole mets üldse nii more, kui päeval," pidi ta tunnistama, tõmmates välja võlukepi "Lumos," lausus ta siis, nii et võlukepi ots läks põlema. Ta tõstis selle kergelt ülesse ja hakkas tolle puu suunas liikuma. Tal oli üsna hea mõistmine, kuhu liikuda. Tagasi tulemises ta nii kindel enam polnud, kuid see on teise korra mure.

[Lindsey C. Carter]

"Ilmselgelt, ma peaksin vist isegi õnnelik olema, et mind prefektiks ei tehtud," arvas Lindsey selle peale. Vaba aega oleks tal ju selle võrra kohe vähem, mida ta parema meelega ringihulkumiseks kasutab, nagu ka praegu toimuvast aru võis saada. Prefektina oleksid tal selleks muidugi reaalsed õigused, mis aga poleks pooltki nii põnev. "Öösel pole nii tore kui päeval? Vastupidi ei peaks olema?" ei saanud neiu nüüd aru, mida Arsen silmas pidas. Tema eelistaks ikka öösel ringi liikumist, siis märkas nii palju asju, mis päevavalguses silmale nähtamatuks jäid. Võlukepi taskust välja otsinud, tekkis ka selle otsa väike valguskera. "Otsime selle puu nüüd üles," tuletas Linds slytherinlasele meelde, milleks nad siia üldse tulnud olid.

[Arsen Karekin]

"Oh, usu mind, see pole tore," lausus ta muuseas juurde "Mitte selles mõttes tore, mida mina mõtlen," nad jõudsid täpselt sinna piirkonda, kus puu seisma oli jäänud. "What the fuck. Need kõik puud näevad täpselt samad välja!" pidi ta tunnistama, kuid lisas "Vaata juuri, väidetavalt selle järgi kus all must on veel värske, peaks puu olema. Ära puutu seda tho," lisas ta heaks juhuks juurde ja hakkas puude juuri vaatama. Hetkel tema midagi kohe ei leidnud.

[Lindsey C. Carter]

"Äkki jagad minuga ka oma mõtteid," pidi Lindsey selle nüüd valjult välja ütlema, vastasel juhul jätabki Arsen suurema osa informatsioonist enda teada, ja noh, neiu lihtsalt tahtis kõigest kõike kuulda. Mitte küll alati, aga tihtipeale sellegipoolest ei meeldinud talle teadmatuses olla. Enne tornist uuritud piirkonda kuti järel jõudnud, pidi ka Linds tõdema, et kõik nägid täpselt samasugused välja. Võimalik, et nende huviobjekt oli end vahepeal lihtsalt ära peitnud, kuid hakkas siiski Arseni soovituse järgi puujuuri üle vaatama, kuigi hämaras oli esialgu raske millestki aru saada.

[Arsen Karekin]

"Mõtteid millest?" küsis ta siis, kuid pani üsna peagi varsti kokku, mida tüdruk ilmselt mõtles. "Ugh, miks metsas pole tore olla?" küsis ta siis. Ta lausus "Kui sulle tuleb vastu mingi ohtlik... koletis... siis see pole väga tore tunne," seletas ta siis natukene, miks öö pole nii tore. "Meie õnneks, ei asu enamus neist koletistest metsa ääres, vaid palju-palju sügavamal," muidugi see seletas ära, et ta on sügavamal olnud. Siiski järgmisena leidiski ta oma saagi "Leidsin!" see oli nii obvious, et terve puu alumine osa oli nagu otsekui pehme muld.

Ta vaatas puud, mis nägi täpselt samasugune välja nagu teised puud, kuid pidi olema too eriline. "Tere puu?" lausus ta siis puule ja vaatas seda. Nagu ta arvanud oli, ei tulnud sealt mingit vastust. "Ideid?"

[Lindsey C. Carter]

Lindsey muigas kergelt, saamata asja tõsidusest väga aru. "Ja milleks need maagiliste olendite hooldamise tunnid ette nähtud on? Seal ilmselt õpibki ellujäämist sellest metsas siin," seletas neidis, mis arusaam talle sellest ainest jäänud oli. Kus mujal neid kõiki tegelasi ikka näha võib kui mitte siin. Selles oli Arsenil muidugi õigus, et metsa ääres väga keegi ringi ei jaluta, elamuse saamiseks peaksid nad sügavamale ronima, aga seda ei tahtnud hetkel vist kumbki. "Paanikasse ei tohi sattuda lihtsalt," lisas Linds hetke pärast targalt. Olendid saavad ju aru, kui inimene neid kardab, mõnele mõjus see ka omamoodi märguandena. Mis puutus rääkimisse puuga, siis selles osas ravenclawlasel kogemused puudusid, mistõttu ta lihtsalt õlgu kehitas. Võib-olla oli tornist nähtu siiski meelepete olnud, tuliviskit oma kehas tundis neiu endiselt.

[Arsen Karekin]

"Thank you captain obvious... Ma mõtlesin, et sina kui ravenclawlane võiksid teada..." pööritas Arsen kergelt silmi ja hakkas seda vaikselt uurima... koputas siis paar korda vastu puud ja uuris koort. "See tundub nii ehtne kui ehtne," lausus ta siis ja lausus "Ooo mighty vana puu. Me nägime sind kaugelt liikumast ja otsustasime tere öelda. Me ei soovi halba, vaid lihtsalt soovime teada, kes sa oled," äkki midagi taolist peaks sobima, sest kui kunagi midagi kuulis neist, siis mainiti, et nad räägivad ka tegelt. See kuidas, nad tegelikult ei tea.

Vähemalt nüüd ta sai kohe teada, sest mulla alt tuli õhukene juur mis ta jala ümber läks. Muidugi poiss seda ei märganud, sest paratamatult vaatas ta pigem puud. Siis kui aga ta tundis, et miski puudutab jalga ja seda uuris, oli ta kohe "What the fuck..." kui väike juur sokist edasi läks ja nahka puudutas. Sellele ta ei jõudnud keskenduda, mis ta kõrval Lindseyga toimus. Järgmisena aga kuulis ta aga mõttemeeltes aeglaselt venivat häält 'Arsen, sa oled minu metsas paljuga hakkama saanud, kuid sa pole midagi halba teinud. Sa oled suureks meheks kasvanud, võrreldes mitu korda sa siin käinud oled,' poiss viis lõpuks suured silmad tüdrukule ja küsis "Kuulsid vä?"

[Lindsey C. Carter]

"Ega ma nüüd päris kõike ka ei tea," raputas Lindsey pead. Jah, ta oli ravenclawlane, aga pea ei ole siiski prügikast, mis kõike elu jooksul kuuldut meeles peab pidama. Pealegi oli endiselt kaheldav, kas Sigatüükas mõnes aines puudega rääkimist õpetatakse, millegipärast neiu seda väga uskuda ei tahtnud. Pealegi oli Arsen juba piisavalt valmis seda katsetama, seega jättis Linds 'rääkimise' koolivenna ülesandeks, kuulates ise muidugi hoolega pealt, aga sõnalist vastust sealt siiski ei tulnud (nagu ka arvata võis).

Seda, mis järgmisel hetkel slytherinlase jalaga toimuma hakkas, Linds tähele ei pannud, sest temagi oli oma pilgu suunanud pigem puule endale kui selle juurtele. Need nendega vaevalt suhtlema hakkavad, aga lõpuks viis tüdruk siis pilgu allapoole, kergitades kulmu vaatepildi peale, kuidas üks juurtest end märkamatult ümber kuti jala kerinud oli. Automaatselt astus viiendik selle vaatepildi peale paar sammu tagasi, kuid kõigest selleks, et isegi ühe eikusagilt ilmunud puujuure otsa komistada ja hetkeks selili maha lennata, enne kui uuesti püsti suutis tõusta. "Kuulsin mida?" ei saanud neidis aru, millest Arsen räägib, sest tema polnud küll midagi kuulnud, olles ilmselgelt ametis enda maast püsti ajamisega.

[Arsen Karekin]

"Ta räägib minuga!" ütles ta Lindseyga. "Ugh, see on nagu see, et ta juur kompimisega loob mingi ühenduse ja selle kaudu suhtleb," see oli äge, tõsiselt äge. Selles mõttes, kui inimesel võib pea taga olla voldemort, siis meele kaudu suhtlemine peaks ka ju võimalik olema.

"Kui vana sa oled?" küsis ta siis puu käest, mille peale oli natukene aega vaikus. Seejärel küsis poiss "Kas mets on praegu rahulik?" ja otsekui nagu kuulaks midagi, ütles ta vahepeal "mhmh," mille peale lõpuks küsis "Miks sa liikusid vanast kohast mujale?" mille peale tuli jälle pikem vaikus. Ja niiviisi ta lõpuks ütles "Selge, oli meeldiv!" kui poisi jala ümbert tuli juur ära ja läks tagasi maa sisse. "Lets get back!" teatas ta siis. Ta tuju oli loomulikult ülimalt hea. "Huvitav, et ta sinuga ei suhelnud... Ilmselt sa ei küsinud," pakkus ta varjandiks välja.

[Lindsey C. Carter]

Lindsey raputas uskumatult pead, kui Arsen teatas, et puu räägib temaga. Kas nad on mõlemad poolearulised või? Sigatüüka territooriumist võis muidugi kõike oodata, aga midagi sellist nägi tüdruk küll esimest korda. Ravenclawlasel polnud muidugi sel ajal, kui noormees puuga suhtlemisega ametis oli, suurt midagi teha, seega toksis ta jalaga vaikselt maad ja ootas, kuni see vestlus, millest ta küll ainult üht poolt kuulis, lõpuks läbi saab. "Mida ta sulle rääkis?" uuris Linds seejärel Arsenilt, kui nad suuna uuesti metsast välja võtsid. Nüüd neiu siis vähemalt teab, kuidas käituda, kui peaks kunagi tahtma mõne puuga rääkida.

[Arsen Karekin]

"Mmm, ta ei öelnud vanust, vaid et ta oli juba siin enne kui siia kool tekkis," alustas ta mõtlikult, lisades juurde "Mets on koguaeg ohtlik ning see oli umbes üks kord sajandis liikumine. Põhiline põhjus oli kuna tahtis sügavamale metsa," ta näole tekkis eriti suur rahulolev muie "Mõtle - ükskord sajandis liigub ja me sattusime seda nägema," eino annab veel luckim olla ikka. Igal juhul lausus ta siis "Ta ütles lõpetuseks, et me uttu tõmbaks, sest ütleme et pahad tüübid liikusid täna seal kandis ringi ja see lõppeks halvasti, kui sinna jääksime. Obviously ei saa tema väga midagi kaitseks teha, nii et jep..."