Huilgavad slytherinlased

[Arsen Karekin]

Noormees tundis kuidas ta hakkas hingeldama tolmu sisse, kuid see aitas tal veel raskemini hingata, kuni ta sai aru mis toimuv. Ta tõmbas võlukepi välja ja lausus "Ridikkulus" mille peale kogu tolm muutus lumeks, mis minema tuiskas... trepist alla, sinna kus Jason oli.

See kõik teeb senssi ka. Nad ju õpivad elama sõltuvalt asukohasta ja seejärel vajadusel teevad üht teist, et hirmutada või koht loomulik oli. Sellest ka need kraapimised.

Arsen vajus akna alla istuma, ikka hingeldades ja tundes, kuidas higi oli otsa ees. "Kurat," vandus ta vaikselt, mille järel kerge võlukepi viibuga kogu tolm lendas temast võimalikult kaugele tubade otsadesse. Ta ajas püsti ja vaatas aknast välja kus Jason oli. "Ma loodan, et ta ikka mäletab seda lihtsat loitsu...."

[Jason Coleman]

Jase aga otseloomulikult ei mäletanud enam midagi. Pudeli vastu maad löönud jäi ta suurte silmadega LUND? silmitsema, kui see temasuunas tormas. Kätega vehkima jäädes üritasa ta sellest jamast vabaneda, kuid see ilmselgelt ei õnnestunud. ''Kuradi kuradi kurat!!!'' Pöörles seitsmendik kohapeal, ning hakkas siis hoopis ümber maja jooksma. Aga endiselt ei tahtnud see lumi ka mitte ära sulada. Mis kuradi lumi või asi see olema pidi, ning miks kurat see tema peal oli. Jase pööritas üsnagi segaduses juba oma silmi. Võlukepp oli ammugi juba maha lennanud. See lumi oli nii järsku tulnud, ning noormehe pea pahupidi löönud.

[Arsen Karekin]

Mees hakkas naerma ülemisel korrusel. "Ma imestan, et see peletis tema suurimaks õuduseks ei muutunud," mille järel ta vaatas suure irvitusega Jasonit. "Oh god," ta karjus Jasonile seejärel "RIDIKKULUS ON LOITS! LAS TA MUUTUB SU ÕUDUSEKS, KUJUTA ETTE MIDAGI NALJAKAT, MUUDA TA SELLEKS JA LÜKKA TA KUSKILE KELDRISSE VÕI MIDAGI SELLIST!" lootes, et poiss ehk kuuleb teda. Ise ta küll ei tahtnud alla korrusele tagasi minna.

[Jason Coleman]

Jasonil oli tükk tegemist selle jooksmisega, mistõttu pool Arseni jutust tal lihtsalt kõrvust mööda jooksis. Ridikkulus ahjaa! Noormees tormas kohta, kus ta võlukepp oli jäänud, ning haaras selle üsnagi kiirelt. Sõnad omaette pomisenud saatis ta peletise majja, ning sulges siis välisukse, kui ise selle taha istuma vajus. Nägu higine, ning käed võlukeppi kramplikult hoidmas. ''Hvaking elu ma ütlen.'' Viis kutt kiirelt silmad ringi liikuma, et veenduda selles kas keegi teda juhuslikult seal rohkem ei näinud. Selles veendunud vedas mees laisalt käega üle oma lauba.

[Arsen Karekin]

"Jeez," lausus mees ohkega ning loitsus midagi, kui aken lendas eest ära ja alla, mille järel Arsen hüppas sealt ärgi, maandudes murul. Ta kõndis Jasoni juurde ja vaatas irvitades talle otsa "Ma olen üllatunud - su kõige suurem hirm on lumi?" küsis ta irvitades ja ulatas käe ette, et aidata toda püsti. "See oli peletis, tore tüüp või mis?" ta õnneks ise ei pidanud üldse liikuma. Hea on olla hea loitsuja. Jason tundus, nagu ta oleks suremas.

[Jason Coleman]

Jase saatis ühe ägiseva pilgu Arseni suunas. Libistas kiirelt oma silmadega üle käe kuhu olid tekkinud pisikesed punnid, ning pööritas oma silmi. ''Ma jälestan lund,'' ei pidanud ta vajalikuks mainida, et kokkupuude sellega tekitas talle lööbe, millega elamine oli ääretult raske. ''Tore eksole.'' Ajas mees end torisedes püsti, ning tegi kiirelt tuliviskile põhja peale. Kuradi peletis ja kuramuse Arsen, oli raske see värgendus ise täielikult ära kaotada?

[Arsen Karekin]

Noormees muigas "Ouch, sellist allergiat ma küll ei tahaks," lausus ta ja vajus Jasoni kõrvale pikali. "Noh, nüüd me teame, miks ta endiselt 'kummitab'," lausus ta kerge muigega. Paratamatult pidi ta mainima "Ma jälestan tolmu," lausus ta juurde. Muidugi tal on teine deep põhjus miks, kuid see oli ebaoluline. "Aga ma pean tunnistama, päris fun oli," hakkas ta kergelt naerma.

[Jason Coleman]

Jase noogutas, ning viis silmad siis Arsenile. Tema oli üleni tolmuall olnud ju. Seitsmendik hakkas kõvahäälselt nüüd naerma, ning ristas viimaks käed rinnal. ''Sellised asjad juhtuvad tõepoolest ainult meiega.'' Pidi ta nentima, kui siis tühja pudeli minema lennutas, ning kiire pilgu veel hurtsikule kinnitas. ''Vähemalt on mida meenutada.'' Arvas ta üsnagi mõistlikult.

[Arsen Karekin]

Loomulikult ei naernud Jason üksinda, vaid ta naeris temaga kaasa. Kui ta aus oli, ei läinud see pilt tal meelest ilmselt kaua aega ära, kuidas Jason lume eest meeleheitlikult ära jookseb. Nii kahju, et sigatüükas ei saa kaameratega filmida seda nalja, mis nendega on juhtunud.

"Seda ma ei unusta nii pea...." kinnitas ta oma sõbrale, ikka naerdes, samal ajal pannes oma käed näo peale. "Me peaks selle peletise kuskile kappi kinni panema ja siis kui griff avab selle.... It would be priceless...

[Jason Coleman]

Jase nõustus sõnatult Arseniga. ''Muideks palju õnne sulle selle tiitli puhul.'' Peatas noormees hetkeks oma naermise, ning noogutas kutile siis tunnustavalt kaasa. ''Kas me teda kaasa ei saa võtta ja nende vannituppa või kusagile sisse visata?'' Tahtis Jase siiski seda vaatepilti ise ka näha, ning olla samas kindel, et see peletis hoopis teda uuesti piinama ei tule. Kutt oli vähemalt hetkel oma eluga rahul olenemata sellest, et ta keha üleni kihelema hakkas. Fukken lumi noh.

[Arsen Karekin]

"Tänks," lausus ta, kuid ei peatunud selle teema peal kaua, vaid lausus "Kui me ta kuskile chesti saame, siis peaks olema võimalik teda liigutada," rääkis ta ja kujutas ette, kuidas mõni griffindorlane liigub pesuruumi ja talle vaatab otsa tema õudsaim unenägu. Võibolla ruum läheks kohe mitmeid kordi märjemaks. "Aga lukk peab väga tugev olema, sest muidu ta murrab end välja," lausus ta siis juurde. "Krt, neid võiks lihtne transportida olla, aga näed ei ole..." pidi ta tunnistama. Ta tõesti ei kujutanud ette, et ta kuskilt mingit tugevat varalaegast saaks.

[Jason Coleman]

Jase kergitas küsivalt oma kulmusid, kui kutti kuulas. Ilmselt jääb see mõte neil olemata. ''Jama raisk.'' Pidi ta kiirelt ka pettuma, sest nii libedalt neil see asi ilmselt ei lähegi nagu ta sügaval lootunud oli. Oeh, fukken imelikud tingimused. ''Aga me võime teda põhimõtteliselt ju endaga kaasa vedada. Mõni meeter sinu seljas, mõni minu.'' Langes koheselt ka see mõte ära, Jase ei tahtnud rohkem lumehunnikus olla. See mõte tekitas juba külmavärinaid.

[Arsen Karekin]

"Nope, selle tolmu sees ma ei taha enam millisekunditki olla," lausus ta mõtlikult. Ta lisas "Ilmselt kõige mõttekam on ta siin kuidagi sättida nii, griffid kes pidutsema tulevad, taga kindlasti ka kokku puutuksid," oli ta üsna kindel, kuid lisas "Samas ma pole isegi kindel, et ta kapis püsiks..." miks pidid nad nii tugevad rabelejad olema? Neile ilmselgelt meeldis vabadus. Võibolla on lihtsam varjant lihtsalt muretseda, et ta minema ei läheks ja uue elukoha ei otsiks? Variante on palju. Pigem on küsimus, kas see vaev oleks seda üldse väärt? Igal juhul sundis ta lõpuks ennast istuma ning vaatas maja poole. Ta tõmbas võlukepi välja ja parandas enne ära lõhutud akna ära. See veel puudus, et too sealt kaudu ära kaob.

[Jason Coleman]

Ka Jase oli mõtlema asunud. ''Kas me mõnda sellist lossist ei või leida? Professoritel on ju ka alati mingeid totakaid asju olnud. Või paneme kelleltki kirstu pihta.'' Meenusid talle nüüd järsku tunnid. Tuli raamat otsida, ning nende tegelaste kohta lugeda, ehk saavad ühe ise kinni püütud, ning siis dorke piinama saata. Veel parem terve armee neid lahti lasta. Jason naeratas rahulolevalt oma mõtte peale.

[Arsen Karekin]

"Jeez, need olevused on haruldused. Kunagi kui Harry Totter koolis käis, siis üks mustate jõudude õpetaja tõi kooli ühe peletise ja õpetas õpilasi, aga see oli pär.... Mis sa arvad, kas see peletis võiks veel kuskil seal alles olla?" küsi ta siis. Miks peaksid nad sellisest geniaalsusest niisama loobuma? See on siiski hea õppe vahend... Samas, ta ei mäleta, et neil oleks lastud ridikkulust harjutada, nii et see on ebatõenäoline, et ta veel koolis alles on. Aga äkki on kirst alles?

"Kurat, me oleme viimast aastat siin koolis, midagi peab ikka korda saatma!" ei andnud ta alla.