Huilgavad slytherinlased

[Jason Coleman]

Jase'i näole tekkinud pettumine oli ilmselgelt täiesti selge. ''Keerame kasvõi terve maja pahupidi ja teeme selle jama ära.'' Oli noormees kindel, ning ajas end lootusrikkalt ka püsti. ''Lähme vaatame need kabinetid läbi, ja siis tuleme siia talle järgi, kui me lossist ei leia seda peletist.'' Meenus ka temale see jutt. Sellest Totrast välgupoisist rääkisid kõik, ning teda teadsid kõik - mõtetu vend, ning Jasoni arvamus temast pahvatas lausa jälestusest.

[Arsen Karekin]

"Lets GÖÜ!" teatas ta ja ajas end püsti. "Eks halvimal juhul vagikoopas võiks ikka mingi kirstu taoline asi olla, kus potioneid hoitakse...?" pakkus ta alternatiivi koha ka välja. Eks viimane varjant on siganurme poodist läbi käija. Igal juhul hakkas ta kõndima sigatüüka suunas, sest poiss loomulikult ei teadnud, et nende nina all oli pääs peksja paju alla. Või oli see vahepeal kinni pandud? Vaevalt.

[Jason Coleman]

Ka Jase seadis oma sammud noormehe kõrval lossi poole. Ilmselgelt polnud ka tema nende seitsme aastaga kõikidest kohtadest teadlik, ning veel vähem teadis ta arvata, et saab kuidagi kiiremini tagasi kooli. ''Me peame siiski proovima mitte palju tähelepanu omale saada - aga päris peitu ka ei tohi pugeda, siis saavad haisu ninna et me midagi planeerime.'' Ei saanud Jase siiski dorke lollideks nimetada - mõelda nad ju siiski oskasid.

[Arsen Karekin]

"Kuule, vist oskavad jah," nõustus ta Jasoniga, kuid lisas "Aga ega väga vahet pole - enamus ei koti ja enamus jast, nad niikuinii kahtlustavad, et me ... või noh õigemini sa midagi teed." Poiss ju literaalselt igale poole kus ta läheb on esimene mõte kuidas teisi trollida ja mida lõhkuda.

[Jason Coleman]

Jase pidi ka seekord Arseniga nõustuma. Tõesti, ilmselt polnud mõtet väga vaikselt ka olla, siis hakkavad nad just midagi väga pöörast kahtlustama, ning poevad oma urgudesse kiirelt peitu, et ise selles mitte osalised olla. ''Tuleb säilitada vaid tavapärane pinge.'' Oli ta viimaks kindel, ning kiirendas oma sammu veelgi. Sellise plaaniga pidi nad kiiresti maha saama, muidu on varsti igasugune kasutegur läinud ja viitsimist ka enam pole.

[Arsen Karekin]

Jättes igasugused rainbowed kõrvale ja lükates aega edasi, leidsidki nad järgmisena end mustade jõudude vastase kaitse klassi uksetagant. Loomulikult uks oli kinni, kuid see ei takistanud kedagi. Noormees võttis võlukepi välja, pani selle luku juurde ja pomises midagi, nii et uks lahti läks. Ta avas vaikselt ukse ja vaatas klassis ringi "Loodame, et õpsi siin ei ole," pidi ta tunnistama. "Ta vist hoiab oma asju tagaruumis..." mille järel ta sisenes klassiruumi.

[Jason Coleman]

Jase sammus vaikselt klassiruumi sisse, ning noogutas kutile, et mitte häälekalt vastata. Siin pidid nad küll vaiksemalt olema, kui muidu. Tagaruumi ukse avanud, mis üllatus üllatus ei olnudki lukus pistis Jase kiirelt oma pea sealt sisse. Käega Arsenile viibanud astus ta ruumi, ning asus erinevaid suuremaid kaste uurima, et kas mõni neist võiks sobida.

[Arsen Karekin]

Ega väga kaua nad ei otsinud, kui nad jäid ühe kirstu ees seisma. "Arvestades, et sealt ei vägista midagi välja, pakun ma, et see on tühi... kuid arvestades, mis klassiruum see on, ma pole täiesit kindel," lausus ta. Kirst ise nägi vägagi korralik ja ka hea lukuga välja.

[Jason Coleman]

Jase silmitses kirstu umbes samasuure huviga, kui ta igal hommikul oma toiduvalikut uurima jäi. Sellele jalaga kerge mütsu andnud keeras kutt oma silmad sõbrale. ''Teeme lahti, ega me enne ei veendu.'' Meenus talle siis see lumi, ning ta raputas samakiirelt ka pead. ''Või mis?'' Ei olnud temal väga tahtmist uuesti selle hunnikuga kohtuda, kes sealt välja oleks pidanud lendama siis.

[Arsen Karekin]

"Psh, argpüks," lausus ta selle peale ja kerge võlukepi viipega, läks kirst tugevast lukust lahti ning avanes. Nende õnneks oli seal seest kõigest mingisugused erinevad raamatud. Ta võttis ühe raamatu kätte ja silm läks särama kergelt "Ma vihkan raamatuid aga see raamat on küll eriline. 'Tugevaimad louitsud, mis vapustavad maailma' ja see pole isegi nii paks!" kerge muigega loitsus ta selle nii 10 korda väiksemaks ja pani tasku. "Ok, tühjendame kirstu ja võtame selle!" teatas ta siis.

[Jason Coleman]

Kutt pööritas oma silmi, ning oli valmis juba sellele kümmet erinevat loitsu korraga peale saatma, kuid siiski ei olnud seal sees midagi, ning Jase aitas võlukepiga kirstus olevad raamatud mööda tuba laiali pilduda. Ise kiirelt naernud meenus talle, et nad pidid seal ju vaikselt olema. Neelatanud tõstis ta kirstu võlukepi abil õhku, ning hakkas sellega välja jalutama.

[Arsen Karekin]

Arsen tegi veel väikese viipe ja kirst läks ka kinni ja lukku, samal ajal kui ta bestie seda minema hõljutas. Arsen tundis, kuidas excitement hakkas juba vaikselt tekkima sellest mõttest, et varsti elutseb seal kirstus midagi paremat kui kuld. Mis nad kõik saavad sellega korda saata. Nad saavad lisaks äkki teada mitmegi suurimad õudused. See knowledge on slytherinlastele vägagi suure väärtusega.

[Jason Coleman]

Jase jalutas sellega kiirelt lossist välja, ning üsna pea olid noorukid jällegi hurtsiku juures. Kirstu maha asetanud maandus Jase sellele istuma, kui ootusäreva pilguga maja uurima ja puurima asus. ''Mismoodi me ta siia sisse saame?'' Tegi ta end püsti ajades ka kirstu kaane lahti, ning oli valmis oma võlukepiga juba ründama, kui Arsen seda vajalikuks peab.

[Arsen Karekin]

"Peab ta ülesse otsima, elama korraks oma hirmuga veel vastuolus ning ridikkulusega ta muutma millekski, millega oleks hea ta siia toimetada ja kirstu panna," lausus ta siis rahulikult. Naljakas, mõlemal oli hirm mitte olevus vaid mingi puru. Temal siis tolm ja Jasonil lumi. Milleks neid muuta saaks, mida oleks hea kokku panna? "Kas lume näiteks jäätükiks muuta ei saaks?" pakkus ta välja.