|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 20, 2008 1:19:59 GMT 3
"Sest kui sa ise oleksid siia tulnud, vedeleksid sa siin praegu maas, keha sama külm kui minu oma," nähvas Lestat vastu. Ta tundis end nüüd vastutavana. Kuid koht oli talle alati meeldinud ja ta läks oja juurde, kus käed vette pistis.
|
|
|
|
Post by Sandra Wilson on Dec 20, 2008 1:29:31 GMT 3
"Oh kui tore.. Järgmine kord lahkun siit juba vampiirina" pomises Sandra pooleldi vastu nähvates, pooleldi niisama 'musta huumorit' kasutades. Ta viis pilgu jõele ning istus siis sinnasamma maha jälgides kuidas jõgi tema ninaees voolab.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 20, 2008 1:34:20 GMT 3
Lestat peatus järsult ja pööras ringi. "MIDA?" küsis ta siis arusaamatult.
|
|
|
|
Post by Sandra Wilson on Dec 20, 2008 1:36:20 GMT 3
Sandra turtsatas. "Kuulsid küll" ütles ta ükskõikse tooniga, teadmata miks ta praegu nii ütles. ta oli ju enne nalja teind, kuid hetkel teda vist lihtsalt ärritas Lestati paha tuju.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 20, 2008 1:38:30 GMT 3
"Ja sa mõtled selleks saada kuidas?" ei saanud Lestat sellist teemat lihtsalt jätta. Mis kõigil on, et nad sellist elu ihkavad??? ei saanud ta aru ja vaatas ahhetades Sandrale otsa.
|
|
|
|
Post by Sandra Wilson on Dec 20, 2008 16:34:13 GMT 3
Sandra turtsatas. "Tulen koobaste juurde. Üritan siia alla saada. Ja siiis vedeleksin siin maas, keha sama külm kui sinu oma" dikteeris Sandra jälle Lestati sõnu. "Ja siis.. sureksin ära või leiaks mind mõni vampiir ja päästaks mu" lõpetas ta irvitades. Muidugi ta ei mõelnud seda tõsiselt, eriti kuna see poleks võimalik. "Ma tegin enne nalja" ütles ta peaaegu kohe pärast eelmise lause lõppu ning viis pilgu uuesti jõele ja hakkas sõrmega veepinnale asju joonistama.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 21, 2008 1:52:04 GMT 3
"Ära torgi tundmatut maad," lausus ta kurjalt. Talle ei meeldinud, et Sandra sesse nii ükskõikselt suhtus. Teema oli noormehele väga tundlik ning ta raputas omaette pead, mõteldes hukkaläinud inimpõlvele.
|
|
|
|
Post by Sandra Wilson on Dec 21, 2008 1:57:32 GMT 3
teen mis tahan.. nähvas Sandra mõttes vastu, kuid otsustas pigem vait olla. Kuna esiteks, ta ei tahtnud Lestatiga veel rohkem tülli minna ja teiseks oleks tal heameel kui ta tagasi üles ka saaks, samas, kui ta nii jätkaks oleks suur tõenäosus, et Lestat lihtsalt ära läheb. "Jajaah.. vabandust" ütles ta hoopiski, üritades oma häälele võimalikult viisaka kõla anda.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 21, 2008 2:05:45 GMT 3
Lestat teadis, et Sandrale on see vastumeelne hetkel Lestatiga viisakalt rääkida, kuid enda heaolu tõttu ta siiski tegi seda. Lestat tõusis püsti ning jalutas veidi eemale, kus läks edasi üks käik kalju sügavusse. Ta hakkas vaikselt seda mööda kõndima.
|
|
|
|
Post by Sandra Wilson on Dec 21, 2008 2:15:54 GMT 3
Sandra vahtis natuke aega põikpäiselt jõge edasi, kuid kui ta avastas, et Lestati sammud ei jäändki pidama viis ta pilgu poisi kaugenevale seljale. Hetk kõhklust ning siis tõusis ta aeglaselt püsti. Kas noormees oli nüüd pahaseks saand ja ta jalutaski lihtsalt minema või tuli tal lihtsalt tuju sügavamale koopasse minna? Mõlemal juhul oleks Sandral parem talle järgneda, kuid esimesel juhul ei oleks Sandra seda kindlasti teinud. Sandra hingas sügavalt sisse ning järgnes siis kiiresti poisile, vahepeal natuke koperdades. "Tead ma mõtlesin seda vabandust tõsiselt.." ütles ta vabandava häälega, kui oli poisile järele jõudnud.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 21, 2008 2:23:46 GMT 3
Lestat mühatas nõustuvalt, kuid jalutas siis edasi. Valgus paistis justkui tunneli otsast, kuid maapinnal oli palju kive ja väikseid auke. "Ole ettevaatlik," sõnas ta ka neiule hoiatuseks. Vähemalt ta ütles seda. Valgus kaugusest suurenes aeglaselt, kuid tegi seda siiski. Lestat jalutas, pilk otse, sirgelt ning rahulikult sinna poole.
|
|
|
|
Post by Sandra Wilson on Dec 21, 2008 2:29:15 GMT 3
Sandra viis pilgu mingile heledamale täpile nende ees ning pöördus siis kergendunult naeratades korraks Lestati vaatama. Vähemalt viiendik rääkis temaga.. "Mhmh" ütles ta, järsku hoopis entusiastlikumaks muutudes. Nad olid ikkagi koopasse tulnud ja nüüd liikusid nad veel sügavamale, kas ta seda mitte enne ei tahtnudki?
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 21, 2008 2:45:35 GMT 3
Lestat jõllitas jätkuvalt valgust ning samm kiirenes märkamatult veidi. Noormees tegi ühe hüppe, kuna tema ees oli veidi suurem auk. Jätkuvalt ei pöördunud ta pea kuhugi. Lõpuks jõudsid nad valgusesse. See oli kõrge ning ohtlik. Nad olid mäekoopas. See oli pealt avatud, kust ka valgus sisse paistis. Eemal olid kobaras mäekristallid puutumatult. Kalju osa oli justkui murdunud keskelt, mille tõttu see tekkinud oli. Lestat ronis ühele kaljunukile ning viskas seal horisontaalselt selili, jalad vastu seina toetades ning välja vaadates.
|
|
|
|
Post by Sandra Wilson on Dec 21, 2008 2:51:54 GMT 3
Sandra hakkas peaaegu sörkima, kui Lestat sammu kiirendas, kuid see ei häirind teda peaaegu üldse. Kui Lestat üle mingi suurema augu hüppas jäi Sandra korraks seisma, võttis siis hoogu ning hüppas samuti üle ja jooksis Lestatile järgi. Kui nad valguse allikani jõudsid jäi Sandra lummatult seda vaatama. Eriti neid kristalle mis päikse käes vastu särasid. Nähes et Lestat kuhugi ronib, ronis Sandra talle kähku, kuigi aeglasemalt kui viiendik, järgi.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 21, 2008 2:59:17 GMT 3
Lestat sättis end mugavalt lamama ning sulges siis silmad. Näole ilmus rahulolev naeratus. Ta hakkas ümisema üht viit, mida ta alati seal olles laulis. Rahuolu süvenes Lestatis ning ta olek muutus erksamaks. Korraks sirutanud, viis ta käed pea alla ning toetas nendele.
|
|
