Õhtupoolikul.

[Samara Soul]

Õues pulus vinge tuul ning vihma kallas justkui oavarrest. Tänavatel polnud näha ühtegi hinge - ilmselt olid kõik oma soojades kodudes ning jõid teed või panid kuskil pidu. Ainult üks väike musta - valge kirju kass lonkis mööda teed ringi. Ta oli märg, läbivettinud ning tema silmis oli nukrust täis ja ahastav pilk. Ta tahtis sooja. Ta tahtis süüa. Ta tahtis omadega olla, kuid ta kodu oli kaugel. Liialt kaugel ning väike kass sinna minna ei osanud.

Siiski polnud kass ainus, kes praegusel hetkel mööda tänavat kõndis. Valguse käes oli näha üht tumedat siluetti. See oli Samara, noor tütarlaps, kelle rusikasse tõmbunud käed olid taskus ning tema pead kattis musta nahkmantli kapuuts. Ta jäi seisma, kui nägi kassi. Kass vaatas talle silmi pilgutades otsa. Tõsiselt kummardus neiu ning võttis kassi enda kätte. Ta vaatas teda ning ohkas kergelt. Kassid meeldisid talle. Vaikides avas ta veidike enda mantlihõlmad lukust ning sokutas kassi endale põe sooja. Seejärel tõmbas ta luku taas kinni ning jätkas sammumist kõrtsi poole.

Kui neidis oli Seapeani jõudnud, võpatas ta kergelt, sest uks avanes ootamatult ning välja astusid kaks kaklevat vanameest. Tüdruk silmas neid kapuutsivarjust, kui mehed üksteisele hooletuid sõnu loopisid. "Lollakad.." pomises neiu endamisi ning sisenes kõrtsi. See oli samasugune, nagu alati: Samad toolid, samad lauad, sama kõrtsmik, kes sitaseid klaase veelgi räpasemaks pesid. Samara suundus leti poole ning tõmbas kapuutsi peast, paljastades enda rohelised silmad ning igava pilgu. "Võiõlu," sõnas neidis napilt ning asetas letile paar hõbesirpi. Baarmen noogutas, pistis sirbid kassasse ning ulatas neiule Võiõllepudeli, millelt ta just enne korgi maha võttis.

Tüdruk noogutas tänulikult ning võttis suuna laua poole, mis oli kamina juures. See oli soe ning teistest veidike eraldatud. Neiu asetas pudeli lauale ning võttis mantli välja, paljastades enda silmatorkava riietuse. Tüdruk kandis musta pluusi, mille peale oli tõmmatud veinipunane korsett. Seelik tema seljas oli lühike ning jalas olid tüdrukul võrksukad ning musta - punase triibulised põlvikud. Jalas kandis neiu madala tallaga tanksaapaid.

Samara võttis istet ning asetas kassi lauale. Ta pööras enda pilgu hetkeks leti poole, kuid ohkas seejärel. Ilmselt polnud baarmenil talle midagi süüa anda. Järsku tuli tüdrukule meelde katlakook tema mantli taskus. Ta võttis selle välja ning murdis tükkideks. Seejärel tõusis ta taas püsti ning suundus leti juurde, taldrikut küsima. Suundunud tagasi oma kohale, kallas ta taldrikule veidike Võiõlut. Pannud selle kamina äärde maha, vaatas kass seda kahtlevalt. Peagi aga hakkas ta ettevaatlikult oma "toidupoolist" nautima. Samara muigas õrnalt ning rüüpas paar sõõmu enda sooja Võiõlut, ise ootusärevalt välisukse poole vaatamas.

[Arsen Karekin]

Ja uks läks jälle lahti. Ainult seekord sisenes hufflepuffi, jah, ma kordan, hufflepuffi, ma kordan heaks juhuks veelkord, HUFFLEPUFFI preffekt. Elven ohkas, sest tal oli seljas aint kampsun ja seal all T-särk. Vihma oli kallama hakanud ootamatult ja nagu alati, on Elven olnud lohakas või on tal lihtsalt nii kiire olnud, et ta ei topi end paksult riidesse. Aga siin tulemus on. Elveni juuksed olid alla vajund ja täiesti märjad. Samamoodi ta kampsun ja seal all olev särk, rääkimata tossudest, sokkidest ja isegi teksadest, mis tal hetkel jalas olid. Peale sisenemist oli kuulda Elveni poolt aevastust. "Soe vihm," ütles Elven, kuigi ise oli ta märg ja värises nagu mai tea kes.

Elven ohkas ja kõndis baarimehe juurde. Baarimees jäi jõllitama Elvenit. "Ega ma ei häiri oma natukese märja olemisega?" muidugi võis iga inimene lugeda tollelt mehelt, et see häiris teda, kuid vastus tuli selline, nagu iga inimene oleks arvanud "Ei häiri. Mida soovite?" küsis baarimees ja naeratas "Kuum kakao?" Baarimees noogutas "Üks moment." Elven tõmbas välja võlukepi ja puudutas sellega ühte suurt musta tassi. Tass läks hetkega puhtaks "Saate sellesse palun teha?" Elven teadis, et kui nõud on puhtad, on toit sama hea, mis igal pool. "Olgu." lausus ta. Elven pööras pilgu ülesse ja ta nägu läks miski pärast hetkega kahvatuks, kui ta Samarat nägi. Ta pööras kohe jälle ümber "Mida ta siin teeb?" mõtles Elven pinksalt.

[Samara Soul]

Samara ei pannud aga midagi tähele, mis ümber-ringi toimus. See oli veider, sest tavaliselt oli tütarlaps esimene, kes pööras enda uudishimuliku pilgu uksele, kui see avanes, et näha, kes tulnud on. Nüüd aga jõllitas tütarlaps hoopis kassi, kes viimased riismed on koogist ära sõi. "Tubli tüdruk," pomises tüdruk naeratades ning lükkas parema jala üle vasaku.

Mõtlikult võttis neiu pudeli taas kätte, mille ta juba pooltühjaks joonud oli ning vaatas seda mõtlikult. Õlgu kehitades asetas ta selle huultele ning rüüpas sealt paar magusat sõõmu. Kass oli vahepeal söönud. Sam asetas pudeli lauale ning tõusis püsti, võttes kassi enda kätte. Suundunud temaga tagasi oma koha poole, asetas koolivanem kiisu oma sülle ning hakkas naeratades tema pehmet karva silitama.

[Arsen Karekin]

Elven ohkas ja vaatas enda ette. Ta üritas teeselda, nagu ta poleks tüdrukut näinud. Ta ohkas vaikselt. Siiski oli Elven olnud see, kes tüdruku uurimustööle kohvi peale ajas. Tüdruk oli niikuinii selle välja nuputanud ja ega ta eriti ei tahtnud Samaraga kokku puutuda. Ta ohkas vaikselt.

[Samara Soul]

Samara jõi viimased sõõmud oma pudelist ära ning kassi kaenlas hoides suundus tütarlaps leti juurde, jäädes Elveni kõrval seisma. Ta ei vaadanud aga kõrvale, sest tellis endale järgmise pudeli Võiõlut. Seejärel jäi ta kõrtsi ringi uudistama, ise enda jooki oodates. Peagi aga jäi ta pilk pidama noormehel. "Sina," sõnas neidis vaikselt, jäädes majakaaslast silmama.

[Arsen Karekin]

Elven võpatas "crap..." pomises ta ja lausus "Mina?" küsis ta, pööras pilgu kõrvale, lootes et seal oli keegi teine. Siiski olid nad kahekesi seal ruumis. Isegi baarimees oli läinud ära kuskile.
"Eeem... Tere Sa-ma... ra?" Ta üritas naerda, kuid see ei tulnud tal hästi välja.

[Samara Soul]

Samara vaatas noormehele otsa. Ta ju teadis väga hästi, et poiss oli ta töö ära rikkunud, kuid ta ei teinud sellest suurt numbrit. "Sa ignoreerid mind meelega vä?" päris tütarlaps, saades lõpuks uue pudeli. Ta asetas selle huultele ning rüüpas sealt paar sõõmu enda joogist, ise pehmet kiisut paitades.

[Arsen Karekin]

Elven aevastas ja see polnud väike aevastus. "Ei," valetas poiss ja astus sammu tüdrukust kaugemale. Järgmine aevastus järgnes kohe eelmisele. "Ültsegi mitte..." lisandus uus aevastus "Ausalt..." lisandus tema valele sama vale otsa.

[Samara Soul]

Samara kortsutas kulmu. "Okei, kuid mulle tundub, et sa valetad. Ning.. Kui sa minuga suhelda ei taha, siis ma ei tüüta sind enam," lausus tüdruk teeseldud solvumisega ning keeras noormehele selja, ise endiselt kassi silitades.

[Arsen Karekin]

Elven aevastas nüüd end eriti tugevalt. "Ausalt, neetud küll. Lihtsalt... kui sa ei mäleta, on mul kasside vastu allergia." Elven aevastas eriti tugevalt, surudes oma eriti märja varuka vastu.

[Samara Soul]

Samara võpatas kergelt. "Vabandust väga, kuid teda ma ära ei anna," sõnas tüdruk enda nina vastu kassikarva hõõrudes. Lõpuks aga lasi ta looma lahti ning too läks taas kamina juurde, kus oli soe. Sinna tõmbas ta end kerra ning hakkas end lakkuma (pesema). "Parem?" päris Sammy, ise endiselt poisi poole seljaga olles.

[Arsen Karekin]

Elven aevastas jälle tugevalt "Jah, palju." lausus poiss ja viis pilgu Samarale. Ta võttis tüdruku ümbert kinni tema tagant ja pomises siis kõrva "Kas tead mida? Ma olen sind nii väga igatsenud kui sa... Aaaah..." Ta surus (mitte tugevalt) oma otsaesise tüdruku õlale ja aevastas seekord õrnalt, pea-aegu märkamatult, kuid mitte tüdruku peale.

[Samara Soul]

Samara naeratas kergelt ning sulges enda silmad, toetades õrnalt enda pead noormehe peale. "Ma igatsesin sindki," sõnas neiu oma käed noormehe kätele asetades. Poisi aevastust ei pannud neidis tähelegi. Ta kuulis kõigest noormehe hingetõmbeid, tema südamelööke ning seda, kuidas suur kell aeglaselt seinal tiksus.

[Arsen Karekin]

Elven muigas ja jäi nii, nagu ta oli. Ta pilk oli põrandal. Otsaesine oli tüdruku õlal, käed olid ümber tüdruku. "See suvi... Oli vaikne... Mu mõtted olid pidevalt sõpradel, kes siin elavad. Eriti sinul." lausus poiss vaikselt. Aevastuse aeg sai vist üle, kuna kass oli Elvenist nüüd kaugel. Elven sulges oma silmad. Ta kuulis kuidas tüdruk hingas ja otsekui tundis tüdruku südame tuksumist, kuigi see oli õrnalt.

[Samara Soul]

Samara naeratas kergelt. Talle tundus, nagu jääks aeg justkui seisma. Kõik oli vaikne. Kuulda olid ainult need tugevad südamelöögid ning erutavad hingamised. Neidise käed olid endiselt poisi kätel ning tüdruku pöial silitas õrnalt poisi käelaba. Tema silmad olid suletud ning näol õrn naeratus.