Vahel tuleb ka väikene erand teha

[Arsen Karekin]

"Ma ei tea, see isegi liigutaks tema südant ja ükskõik mis möksi talle pakud, talle meeldib enam vähem kõik. Isegi kui keerad otses mõttes midagi sitta kokku, tal on täiesti suva. Aga nii kohe kui teed midagi, mis on raamatukoguga seotud... Ütleme, et teist korda sa enam midagi ei tee." lausus noormees, sest ta on igasugust trikke 7 aasta jooksul teinud. Tollel saatuslikul ööl oli ta raamatu katki griffindorlase ees teinud, kui too raamatu pärast nutma hakkas. Ainuke vahe oli see, et pärast kui tädi ta vahele võttis, pidi ta kolm järgnevad päeva tema loengut kuulama ja too ei lasknud isegi magades midagi kuulata. Mitte miski pole hullem, kui lihtsalt kuulata loengut, mis läks lõpuks ka tema igava elulooni. Kõik see raisatud aeg. See oli hullem kui ajaloo tunnid, seal vähemalt saab magada.

"Aga puhketuba sobib vägagi hästi. Ma loodan lihtsalt, et tatid ei hakka mind liiga palju tüütama," ta on samuti üsna popiks nende seas saanud; siiski koolivanem ja eeskuju ja puha. Samas ega tal otseselt midagi selle vastu polnud, sest aitab ego üleval hoida, lisaks saab neid kergelt ära kasutada.

Mille järel ta võttiski probleemideta ülejäänud õhukesed raamatud käevangu mis talle visati ning hakkas tüdrukuga tema kõrval kaasa kõndima. Great.

[Carmella J. Cameron]

Vähem kui kümme minutit hiljem jõudsid noored naerdes vangikoobastes olevasse puhkeruumi, mis oli üllataval kombel tühi. Mõned nooremad esimese aasta juntsud olid, aga nii kui seitsmendikud sisse astusid, hakkas neil jube kiire ja kadunud nad olidki. "Vahel on selline tunne, nagu oleks otsa ette kirjutatud 'surm' või 'igavene piinamine'. Kõik jäävad kas haud vaikseks ja vajuvad laua alla või kaovad, kui keegi meist kolmest ruumi astub. Kas me oleme tõesti nii jubedad inimesed, Arsen?" pöördus CC muigega noormehe poole. Hõivanud otsemaid diivani, sättis neidis end ühte otsa istuma, toetades selja mugavalt vastu käetoe vastas olevaid patju. Pataka pabereid kätte võtnud, lasi näitsik neist silmadega üle. Ei tundunud väga keeruline olevat, vähemalt teise inimese tööd lugedes. Arseni käes olnud raamatud pani ta diivani ette põrandale, kust Carrie sai soovi korral neid kiirelt kätte. "Selle kõrval tundub Taimeteadus kerge ja isegi huvitav," ohkas Carmella vaikselt, kui oli esimese raamatu avanud ja hakanud selle lehekülgi sirvima, otsides kohti, mida ta saaks kasutada.

[Arsen Karekin]

"Oh, sellel on väikene story taga ka. Vaata pärast sõõlamist, sain ma üllatusega teada, et ma olen koolivanem. Uhkusega tegin siis ekskursiooni ja hirmutasin nad pool surnuks oma tavapäraste asjadega, tead küll, need mida me iga aasta teeme. Lihtsalt saak oli hea, esimese aasta õpilased korraga. Ma sain aru, miks kõik vihkasid eelmise aasta koolivanemat nii väga," lausus ta irvega ja jätkas "Ma siis enne kui nad laiali saatsin rääkisin sõnad peale, et esiteks kui midagi tahavad teada, küsigu preffektide käest, mina olen no-go, mul on palju olulisemat millega tegeleda ja nimetasin paar nime, kellest nad peaksid 100 meetri kaugusele hoidma, kui nad tahavad esimest aastat üle elada. Loomulikult ma ei pea isegi mainima ühte nime, kes seal nimekirjas oli," lausus ta suure muige saatel, istudes tüdruku kõrval asuvale toolile, lisades "Sina polnud nimekirjas muide. Sa oled lihtsalt rabavalt ilus, nii et nad jooksevad selle pärast minema," mille järel ta lisas muuseas juurde "Mis on omaette creepy, nii et jah..."

Ta võttis samuti ühe raamatu ja avas selle "Sellel pole midagi õudsat. Siin on näiteks kirjutatud: "Plaplapla, vaata seda, plaplapla, tähendab üks neist, plaplapla, surm," nii et jära meelde, iga asi lõppeb lausega "Surm"... Kui ennustamises midagi ei meenu, ütle lihtsalt, et ma näen, et keegi sureb!" õpetas ta kohe ennustamise loogikat, hoides oma naeru tagasi, hoides oma tõsiseid pruuni silmi tüdrukul.

[Carmella J. Cameron]

"Või et su ego sai endale sügise algul kaksikvenna. No palju õnne ja edu uue egoga harjumiseks. Varsti pead hakkama suuremat tuba otsima, sest teie kõigi egod ei mahu küll enam sinna eriti ära," hakkas Carmella lõbusalt naerma, asetades paberid kõrvale ja pöörates rohkem tähelepanu raamatutele. "No eks ma kannan edaspidi mõnda halloweeni maski, kui minu ilu nii creepy on, et paneb pisikesed lapsed ruumist põgenema," turtsatas näitsik kergelt. Tunnis oleks päris veider küll maskiga istuda ja söömine on natukene raskendatud, aga küll ta midagi välja mõtleb. Nii kaua kuni see pole seotud ennustamisega. "No minu jaoks on see sama hea kui lugeda sõnu ja lauseid tagurpidi, kusjuures tekst on veel ladina keeles hiina hieroglüüfidega," pani näitsik raamatu tagasi lauale ja võttis kätte pataka puhtaid pabereid, kirjutades pealkirja ära. No 1% tööst tehtud. Paar lauset juurde ja läbi ta ilmselt siis ei kuku. "No eks ma siis järgmine kord ütlen sedasi, kui me jälle paaris oleme ja ma sinu tulevikku pean lugema. 'Ma näen suuri tegusi, aga oi ei, sa sured, enne kui jõuad ühtegi neist täita'. See meeldiks talle kindlasti," viis CC enda sinised silmad tüübile.

[Arsen Karekin]

"Ma pigem tean, et ma nüüd sinuga heaks juhuks ei lähe ennustamises kokku," lausus ta kerge irvega. "Mu kaksik mr. arego ei taluks seda," lausus ta kerge naeratusega. "Tsh, mis teha, igal ühel omad nõrkused," lausus ta siis kerge muigega ja lausus siis nüüd tõsisemalt, et asjaga saaks kuskile liikuda ka "Esmalt loe läbi teise töö. See peaks üsna kergelt vihjama, mida raamatust lugeda ja mis sul vaja kätte saada. Seejärel kirjuta see oma sõnadega valmis ja tuduuu, oledki valmis. Õps kunagi ei tee vahet, nii kaua kuni pole direct copy-pasta," seletas Arsen rahulikult. Kõige lihtsam, kiirem ja lollikindlam variant.

"Muidugi sa võid alati ennast piinata, mitu-mitu tundi sellesse saasta raamatusse süveneda, avastada et kell on nii palju ja siis sa ei saa palju magada, samal ajal kui mina naudin koolivanema superb mullivanni!" lausus ta siis muuseas, vaadates oma pruunide silmadega tüdruku siniseid(?) silmi.

[Carmella J. Cameron]

"No eks ma ennustan sulle siis kümmet last ja kolme vihast eks-naist ning seejärel sured hullulehmatõbisse, kaaludes seal juures 120 kg," kergitas Carmella kavalalt kulme. Äkki sellist jama välja mõeldes möödukski ennustamine kolm korda kiiremini, aga seda saaksid nad ainult omavahel rääkida. Õpetajat ei lollitaks nad elu sees ära ja lisatööd ennustamises neidis ei soovi. Talle piisab sellestki, mis on kohustuslik. "Lihtne öelda. See värk on peaaegu sama igav kui istuda tunnis kell kümme õhtul," sõnas CC kerge pahurususega, võttes teise essee uuesti sõrmede vahele ja püüdes selle vähemalt ühe korra nõnda läbi lugeda, et tema mõte ei liigu pärast teist lauset mullivanni ja šokolaadi jäätise juurde. "Proovi ainult mind selle hullusega üksi jätta. Pealegi sa pidid mind kiusama, et ma siin mõistust ei kaotaks. So shoot," togis näitsik tüüpi kergelt jalaga, et ta niisama tegevusetult ei istuks. Carmella sinakashallid silmad pöördusid korraks Arseni poole, kuid hetk hiljem püüdis ta keskenduda uuesti tööle. Saanud sellega lõpuks ühele poole, võttis näitsik puhta paberi uuesti kõrvale, hakates vaikselt kirjutama, pilk vaheldumisi enda ja teise essee peale liikumas.

[Arsen Karekin]

"Oh, sellise ennustusega ma isegi elaks. Ega kolm exi ja kümme last on suur saavutus. Mu legacy säiliks," nalajatas noormees otsekui nagu uhkusega, kuid lisas siis "Selle 120 kg jätaks hea meelega vahele, sest ma oleks piisavalt rikas ja kuulus, et arstid midagi ette võtaksid," noogutas ta kergelt, kuid lisa "Kuid ennustus oleks ennustus." ta muigas ja viis pilgu tüdrukule, sest vahepeal oli ta praksava tule leinud.

"Ma tean, et see on hull ja igav ja meenutab kõiksuguseid õuduseid, kuid kui sa hakkad sellega tegelema, saad sa ka kiiresti tehtud," Ta tõmbas välja võlukepi ja liigutas seda, nii et tulest tulev suits natukene kogunes ja liikus tüdruku poole, võttes sea kujundi ning jäi tüdruku kirjutamise pliiatsi keskele näha. Nüüd muutus see siga mingi naise sarnaseks kujuks, kes otsekui nagu karjuks oma mehe peale, liigutades oma teist sõrme hästi palju. tollel naisel oli liiga suur tagumik. Ta kindlasti ei üritanud Carmelli sinna tekitada - nii meister ta pole.

[Carmella J. Cameron]

"Lemmikloomi soovid ka või lastest täitsa piisab?" ei kadunud Carmella lõbus tuju, kui ta püüdis 120 kilost Arseni ette kujutada. Kohati oli see ülimalt vaimukas, aga samas tõsiselt rõve ja õõvastav vaatepilt. "Järelikult investeerisid enda raha valesse kohta või kolm eksi varastasid kambakesi su paljaks, jättes ainult paar pudelit alkoholi ja aluspesu alles," lisas neidis muigel, keskendudes seejärel uuesti kirjutamisse. Vähemalt ei jäänud tüdruk kirjutamisel toppama, sest muidu istuksid ühe tunni nad siin lisaks. Ja seda tüdruk üle ei elaks.
"Püüad end kunstnikuna ette kujutada? Soovitan see amet esimesena nurka visata," hakkas neidis vaikselt naerma, kui siga suure tagumikuga naiseks muutus. Huvitav küll, millest Arsen mõtleb, et sellised pildikesed. See suitsupilveke oli küll natukene segav nina all, aga vähemalt ei langenud tüdruku tuju esseed kirjutades. Oeh, pool tööst tehtud ja juba tal on sõrmed pliiatsi hoidmisest krampis ja valusad.

[Arsen Karekin]

"Ei, ma üritan ette kujutada, missugune mu ex ja exi laps välja näeks," lausus ta siis ja muutis järgmisena suitsu kujutlevaks 120 kilo suuruseks meheks, kes istus oma mugavas toolis. Mees hakkas naerma "See on rohkem 500 kilo, kui 120..." mille järel ta tõi oma suu tüdruku tööle lähedamale ja ta puhus tüdruku sõrmi, nii et ka too suits kadus minema.

"Yeeey, half-way done!" teatas ta ja vaatas kella "Sa oled kõigest natuke alla poole tunni seda teinud!" lisas ta muuseas juurde, et tüdruku meelt parandada. "Tõenäoliselt mõni griff praegu on masendunud pilguga raamatutes, üritab sealt esmalt ülessannet välja nuputada, et pealkirja üldse kirjutada..." lohutas ta meelt, kelle muuga, kui griffidega. Neid sai ju alati näiteks tuua.

[Carmella J. Cameron]

"Ära unusta, et sul on neid ekse kolme ja kümme last. Seega ette kujutamist jagub sul veel vähemalt pooleks tunniks," muigas CC, lükates blondid juuksesalgud näo eest kõrva taha. Äkki peaks ikka vahelduse mõtteks juuksed lühikeseks lõikama. Nagunii kasvavad paari aastaga tagasi ja siis on tunne, nagu polekski vahepeal midagi muutunud. "No see oli tõesti natukene üle pingutatud," turtsatas Carmella korraks naerda, kuni suits kadus. Pööranud pea noormehe suunas, tegi tüdruk kerget mossis nägu. Talle meeldis see 500 kilone suitsu mehikene, kes pidi Arseni meenutama. Ja ta soovib toda meest tagasi endale seltsi. "Väga lohutav," ohkas Carrie kergelt, sirutades korraks sõrmi. "Või alustasid nad sellega juba eile, istusid kaks tundi raamatus, tund aega kirjutasid ja nüüd mõnulevad kamina ees, joovad kakaod, söövad šokolaadi jäätist ja naeravad mõttes nende üle, kes alustasid täna õhtul kirjutamist. Näiteks nagu mina," oli CCl oma ette kujutus. Aga pool oli tal tõesti juba tehtud. Hinganud sügavalt sisse, lasi neidis kiirelt silmadega üle kirjutatu ja teise essee, kasutades enda maksimaalset kiirust kirjutamisel, püüdes samas ilusat ühtlast käekirja hoida. Kümme lauset veel. Üheksa. Kaheksa. Seitse. My fingers are killing me. Kaks lauset veel. "Valmis," hõikas Carmella rõõmust üle puhketoa, visates kirjutusvahendi lauale.

[Arsen Karekin]

"Oh, ma üritan mitte neid kõiki kohe ette kujutada, midagi peab jääma ka tulevikuks. On hea, kui on olemas mälus kuskile exide tagavara, et siis neid ette kujutada," mille järel ta muigas ja jäi Carmellet vaatama. "Oh, võimalik, et nad ei proovinudki, tegid 15 minutiga ära ja siis nautisid oma kuuma kakaod. Väga vahet pole, igal ühel on oma kiirus ja sina teed nii kiiresti kui sa suudad..."

Pärast seda tuli väikene vaikus, sest Carmella fokuseerus täielikult tööle ja kiiresti kirjutamisele. Poiss jäi lihtsalt kerge poolmuigega tüdrukut vaatama. Talle meeldis Carmellaga aega veeta, sest tal ei hakanud igav, isegi kui too kirjutas mingit koolitööd. Poiss pidi küll vahepeal korra juba ära vajuma, kuid tema õnneks olid nad eraldi istmel, nii et selle peale, et kellegi vastu tukkuma vajuda, äratas see pigem ülesse. Omamoodi kahju. Siiski kui ta kuulis sõna 'Valmis', lausus ta kohe "Yeeee! Gimme ultimate high five!" kaotades kohe oma unisuse ära, samal ajal tõstes oma käe ülesse ja lüües selle vastu tüdruku kätt. "Noh, sul läks teise poolega kõigest 15 minutit, nii et 45 minti kogu töö peale on väga vähe aega!" ütles ta naeratades "Not bad, right?" üllatav, et selle 45 minuti jooksul ei tulnud mitte keegi neid segama. Tundub, et midagi olulist toimus samal ajal, nii et tähelepanu oli kuskil mujal, või pigem ta lihtsalt ei märganud, sest kui ta nüüd vaatama hakkas, olid enamus oma nurgas oma asjadega tegelemas. Meh, las nad tegelevad.

"Noh, mis siis sinu lõplik ennustus minu elu ja minu exide kohta on?" küsis ta siis muigega, omamoodi kiustega, et mitte lasta teda nii kohe ennustamise teemast minema.

[Carmella J. Cameron]

"Ekside tagavara? Mis sa käid mõttes kõik koolis õppivad tüdrukud läbi - tema kõlbaks, tema absoluutselt mitte, tema võib-olla jne?" turtsatas Carmella lõbusalt. Sellisel juhul on ka tema seal listis. Huvitav kuhu kategooriasse tema küll läheks. Mitte et tal oleks reaalselt plaanis tüübi naiseks ja siis tema eksiks saada. Talle piisab Arsenist kui klassivennast niigi. "See polnud üldse julgustav. Tekitab tunde, nagu ma oleks loll kui lauajalg, laisk nagu laiskloom ja aeglane nagu tigu. Rääkimata saamatu nagu sina taimeteaduses," kergitas CC kulme, viimata enda pilku noormehelt. Mingi aeg pidi ta siiski uuesti tööle keskenduma, sest ise ta end valmis ei kirjuta - reetur - ja tüdruk ei suudaks veel ühte lisaminutit ennustamise peale mõeldes kulutada. Aga õnneks sai see kiirelt ühele poole ja seega oli tegu minevikuga, millest ei tasu rääkida.
Löönud noormehega ühe high five'i, hakkas neidis vaikselt enda sõrmi mudima. "Aega kulus ainult sellepärast vähem, kuna ma kirjutasin elu eest nii kiirelt, kui ma suutsin ja nüüd oleks super, kui ma suudaks homme lauast kinni hoida, sest hetkel need vaesed sõrmed keelduvad töötamast," viis Carmella enda sinakad silmad parema käe näppudelt Arsenile. Homme pole tal mingit plaani tunnis kirjutada. Ta poleks selleks veel lihtsalt valmis. "Küll sa homme kuuled, aga nüüd ... sa mainisid enne ühte konkreetset mullivanni, mida sa taevani kiitsid. On nüüd õige aeg see järele proovida?" kergitas neidis kavalalt kulme, kummardades kutile lähemale, justkui arutaksid nad riigisaladust.

[Arsen Karekin]

"What, see, et ma ei tee vahet kahel täpselt samasugusel taimel, ei tähenda, et ma loll olen. Ma siiski teen vahet kasel ja männil! vist..." see vist tuli poolenisti sosinal. Damn, Carmella teadis ta nõrkasid aineid päris hästi. Teda päästis see, kui tema seltsiline lõpuks riigisaladusi sosistama hakkas.. Tegelt need olid ka "riigi" saladused, sest ega need olid koolivanematele mõeldud mullivannid. Poiss lihtsalt rikkus traditsiooniliselt reegleid: ta oskas seda ju hästi ja ega kedagi ei kottinud see ka.

"Ei, see pakkumine kehtis enne, kui ma olin romantiliselt attracted to you!" sosistas ta vastu, kui tundis midagi tema vastu löövat, mille järel ta parandas oma eelnevat lauset "Jah, igal ajal kallikene, sa pead ainult küsima!" ta tõmbas tüdrukust kaugel ja ohkas kergelt "Kui sa oma süütust just kaotada ei taha... kui sul on veel seda kaotada..." pööritas ta silmi, "soovitan siis ka mingid ujumisrinnakad kaasa võtta..." ise sentimeetrit liigutamata.

[Carmella J. Cameron]

"Ja see oli täpselt kuna? Sa pead mu mälu pärast ajupesu, mille nimi on ennustamise kodutöö, natukene värskendama. No eks vanus ole ka juba selline. Pole enam esimene noorus," ohkas Carmella raskelt. 17 pole enam sama mis 15. Iga kaks aastat rasket mentaalset tööd pluss lendluupallist saadud matsud vastu pead. Eks nad kõik kiirendavad vananemist. Tegelikult polnud tüdruku mälul midagi viga, lihtsalt talle meeldis noormeest kiusata.
Süütuse kaotamise jutu peale hakkas neidis lõbusalt naerma. "Mis teema teil poistel viimasel ajal mu süütusega on? Mingi uus jututeema teil omavahel või olen mõne trendi maha maganud?" kergitas ta kulme, hoides laia muiet suul. Terve nende jutt oli liiga idiootne, et selle peale mitte naerda. "Sa jätad juba mulje nagu ma oleks mingisugune pervert. Käin alasti noorte poistega koos ujumas ega kanna grammigi pesu riiete all," pööritas CC kergelt silmi. Enda asjad kokku pannud ehk raamatud koos esseega kotti pistnud, tõusis ta püsti. "Viis minutit. Siin samas. Ära hiljaks jää," sõnas ta, ulatades teise essee tagasi Arsenile. Ega tüdruk pole ainukene, kes ujumisriided kaasa peab võtma. Noormehele silma pilgutanud, kõndis neidis tüdrukute magamistubade poole. Koti endale voodisse pannud, vahetas ta kiirelt koolivormi all oleva pesu ujumisriiete vastu, pannes voodile valmis rätiku ja vahetus riided. Kohvrist pisikese mündikukru võtnud, avas ta selle ja toppis rätiku koos riietega sinna sisse, sulgedes vaikse klõpsatusega kukru pistes selle endale sukapaela vahele. Thank God for magic, mis painutab füüsika seadusi, lubades asju väiksemaks muuta välimuselt, säilitades nende õige suuruse seest poolt. Juuksed kiirelt läbi harjanud, võttis ta kapilt kaks juuksekummi, pannes need ümber randme ja teel tagasi puhkeruumi ta oligi. Täpselt õigel ajal jõudis ta ka tagasi. Vinge.

[Arsen Karekin]

"Võibolla see ongi hint kõikide poolt, mida sa ei märka? Carmella, maybe you are a wizard?" lausus ta selle peale, ajades end samuti püsti. "Sa räägid, nagu ma oleks su boyfriend," lausus ta selle viie minuti peale ja liikus ise edasi siis poiste toa suunas. Ega poisil läks loomulikult üsna kiirelt. Esmalt ujuka selga panek võttis pool minutit ja siis rätiku viskas ta lihtsalt üle kaela ja järgmisena juba pea-aegu et hakkas alla minema, kuni läks tagasi korra peegli juurde.

"Ma vihkan seda, kui enesehinnang muutub alati, kui tüdruk on seotud..." pomises ta vaikselt, puhudes korra ja testides oma hingeõhku. See oli okei. Ta võttis kiirelt särgi seljast ja hakkas juba lõhnaõli laskma kui talle meenus, kuhu nad lähevad.
"Ou mai gaad Arsen, sa oled ikka idioot kuubis, mida sa teed?" Ta pani tagasi särgi selga, viskas oma lõhnaka voodisse ja kõndis tagasi exiti poole, ulatades ühele slythile tema töö "Thx babe, pilgutades siis korra silma, vihjega et ta peab oma diili poolest ka kinni." Seejärel ta liikus alla. Huh, õnneks tüdruk just väljus oma toast, kui too trepist alla jõudis. Poiss tegi paar kiiret sammu ja tegi näo, nagu ootaks juba ammu või nagu ta polekski ära läinud. Muidugi rätik tekkis võluväel ju. "Täpne tüdruk," lausus ta rahuloleva hääle saatel ning hakkas väljapääsu poole minema. Ta pidi tunnistama tegelt, et koolivanemate mullivann on taevas, võrreldes kõige selle sitaga, mis mujal oli. Isegi preffektide oma polnud midagi, sest loomulikult koolivanemana oli tal ka sinna access.