Vahel tuleb ka väikene erand teha

[Arsen Karekin]

"Aga noh, me oleme slytherinist. Kõik teavad, et slytherinlased on hullud, nii et et elagu meie!" lausus ta siis. Seejärel meenus talle midagi. "Tundub, et ma olen sunnitud sind sekundiks jätma!" ta liigutas end rohkem ääre poole ja sirutas käe välja, et eemalt pükste taskust võlukepi võtta. Selle kätte saanud, lausus ta "Accio tuliviski karp!" kui väikene karp talle kätte lendas, mis eelnevalt oli taskus olnud. Selle vanud, võttis ta umbes neli paari cm suurust väikest pudelit välja ja pani selle mullivanni äärde. Järgmisena puudutas ta võlukepiga pudeleid, kui need tavasuurusteks tuliviskiteks muutus. "Üks tüüp kunagi kinkis selle. Hea viis erinevaid jooke kaasas kanda!" teatas ta uhkusega ja ulatas oma kaaslasele ühe tuliviski pudeli. Polnud midagi paremat, kui mullivannis tuliviskit juua.

"Kuhu sa tahaksid põgeneda?" küsis ta siis muuseas, kui nad juba sellest rääkisid. "Hawai'le?" pakkus ta muuseas välja.

[Carmella J. Cameron]

"Ma ei tea, kas nad meid just hulluks peavad, aga kõlas see igal juhul hästi," muigas Carmella õrnalt, sättides vaikselt enda krunni, millest hakkasid juuksesalgud välja kukkuma. Ilmselt mingi hetk peab ta korraks veest välja tulema krunni uuesti tegema, et juuksed märjaks ei saaks, aga selleni oli veel aega. Hetkel juuksed veel püsisid enda kohal. Kui noormees mainis midagi tüdruku üksinda jätmisest paariks sekundiks, kergitas CC kulme, kuna ei kujutanud ette, kus tüüp nii kiirelt ära võiks käia. Järgmine hetk oli tal juba võlukepp käes ja sekund-kaks hiljem teises käes pisikene karbikene.
"Huvitav ja kaval," kiitis Cameron kingituse valiku heaks, võttes Arseni käest pudeli vastu. Võtnud pisikese lonksu, ei teinud näitsik peaaegu teist nägugi, kui tulitav jook tema kurgust alla voolas. Ilmselt mugud annaksid otsa, kui peaksid sellist asja proovima. "Liiga tavaline ja suur. Pigem kuhugi kaugemale mingile pisikesele saarele, kuhu aastas käputäis turiste ära eksib ja muidu elavad seal põliselanikud," sõnas tütarlaps hetke pärast mõttepausi. Isegi kui seal poleks võlureid, keda õpetada, naudiks neidis toda kohta kindlasti. Talle meeldiks tegelikult iga koht, kus ta saaks olla tema ise ja mis oleks kodusest õhkkonnast erinev.

[Arsen Karekin]

Noormees muigas ja lausus "Ma ilmselt läheksin just kuhugi, mis võinb tunduda üsna obvious, sest mu vanemad on suured mõtlejad ja hakkaksid otsima kohti, kuhu oleks hea põgeneda ja kuhu nii kergelt ei eksi," lausus ta, lausudes seejäärel mõtteis "Näiteks inglismaa põhja ossa?" pakkus ta välja mõtteid. "See on hea koht, endiselt võimalik olulistesse punktidesse minna ja samas ega keegi ei mõtleks, et ma olen pea-aegu et ministeeriumi kõrval," lausus ta kerge muigega. "Meie õnneks on maailm ka suur," pidi ta juurde tunnistama rõõmuks. Kerge ohkega lisas ta siiski "Aga nii kaua kuni kuskil on võlurid, ei lähe see nii lihtsalt ja ka mugud ei pruugi päästa - neil on ju mugu ministeeriumiga ka suhe, nii et nad lihtsalt kuulutavad meid kurjategijateks ja küll mugud ka repordivad," pidi ta kahjuks tunnistama, võttes suurema lonksu oma tuliviski klaasist, sättides end jälle mugavalt istuma ja viis pilgu Carmellale "Teisisõnu, screwed in one way or another," lausus ta kerge ohkega.

Oli aeg natuke teemat muuta, niisiis ta küsis küsimuse, mis mõnda aega oli juba teda natuke piinelnud "Mida sa Jasoni vastu tunned?" ta tahtis teada seda.

[Carmella J. Cameron]

"No see ka võimalus. Aga samas seal võib just neid nuhke, kellele on antud eesmärgiks sind leida, olla kas rohkem või nad on tähelepanelikumad. Alati võib põgeneda ka enda vaenlaste tagalasse. Suurest vihast võtavad veel oma tiiva alla ja kaitsevad nn heade eest, kelle eest tegelikult põgened," lausus Carmella. Kui tüdruk enda sõnade peale mõtles, siis esiteks ta leidis, kui ebaloogiline tema mõtlemine on ja teiseks, et ta ei teagi otseselt kedagi, kes tema perekonda nii palju vihkaks, et oleks nõus tüdrukut aitama. Ilmselt on asi lihtsalt selles, et Cameronide vihkajaid on nii palju, et lihtsam on lugeda üles need, kes neid sallivad. "Sama hästi võiks ennast Londoni kesklinnas sisse seada ja ühte mugude või teiste võlurite seas mängida. Ning alati on võimalus raha eest lasta enda nägu lõigata. Isegi mugud on selle koha peal üllatavalt kompententsed," hakkas CC enda sõnade peale kergelt naerma. Kuigi tüdruk ei sallinud mugusid, otseselt neid vihkamata, saaks näitsik suurepäraselt hakkama mängides ühte nende seast. Aga lõpuks pidi neidis noogutama Arseni sõnade peale - screwed in one way or another. Koolivanema küsimus Jasoni koha pealt pani Carmella üllatusest pisikese lonksu viskit endale kurku tõmbama. Ta ei näinud seda küll tulemas. "Nagu tüütu kaksikvend, kellega on mul liiga palju ühiseid huve ja kelle peas toimuv ebaloogilisus on üllataval kombel minu jaoks selgelt mõistetav," kehitas tüdruk õrnalt õlgu. Ja mitte midagi enam. Jason oli lihtsalt Jason.

[Arsen Karekin]

Noormees hakkas naerma kergelt. "Ma saan täpselt aru mis sa mõtled," pidi ta tunnistama Jasoni koha pealt. "Ainult, et ma ütleks lootusetu noorem vend," ta pani jälle tuliviski huulele ja võttis sealt lonksu. "Kunagi kui ma noor olin, siis ma üritasin teda mõista, kuid varsti sain aru, et see on igaski mõttes võimatu. Veel hullem on see, et kõik ootavad, et mina kui ta nõndanimetatud parim sõber peab kõige tema kohta mõistma," ta pööritas silmi kergelt. "Meh, vähemalt taga on vahva vempe korda saata," see oli alati tore olnud, kõik need 6 aastat.

Ta vajus nüüd tagasi sirgeks ja jäi lage vaatama. "Viimane aasta huh? Aasta veel jäänud ja enne seda pean otsustama, mis ma siiski ette võtan, kuigi ma juba taipan, mis saama hakkab," see polnud tõest keeruline nuputada. Nad olid sellest juba palju rääkinud. Siiski, ta tundis reaalselt kergelt kahju, et ainult aasta oli veel jäänud. Võibolla peaks ta üritama saada siia kooli õpetajaks. Kool võiks üks neist väheseid kohti olla, kuhu ta vanemate mõju ei ulatu täielikult, sest see on lihtsalt nii eraldi töötav asutus.

[Carmella J. Cameron]

"Ma pole kunagi püüdnud teda mõista, aga sellegi poolest paljudes olukordades ja hetkedel saan ma temast aru, kuid teinekord olen ma kõige nõutum inimene maailmas," muigas Carmella õrnalt, tõstes pudeli suule. Tüdruk on õppinud lihtsalt Jasoni tujudega kaasa minema ja kuna nad on iseloomult päris sarnased, siis polnud see tema jaoks keeruline. "Vaesekene. Kõige lihtsam on väita, et Jason ei tea ise ka, mida tahab või mõtleb, kui ta seda viimast üldse harrastab vahepeal," lisas näitsik õrnalt õlgu kehitades, asetades enda pudeli mullivanni serva juurde, vajudes ise lõuani vee sisse, vältides endiselt juuste märjaks tegemist, sest vastasel juhul peaks ta need ära pesema, aga kuna ta ei võtnud ühtegi vahendit selleks kaasa, peaks ta tagasi vangikoobastesse minema ja siis uuesti üles tulema. Liiga tüütu ja liiga palju mõtetut käimist. "Lihtsam on selle peale mitte mõelda. Mida rohkem mõtled, seda kiiremini aeg möödub ja seda rohkem ennast närvi ajad," lausus CC mõtlikult. Korraga mõte ennast hullumajja sisse kirjutada polnudki enam nii ulmeline. Kui ta just päriselt enda mõistust ei kaota, siis peab ta kuradima hea näitleja olema, et suudaks arste ja enda perekonda veenda, et vaimselt pole ta enam stabiilne ega kompetentne.

[Arsen Karekin]

"Meeeh," ütles ta lõpuks selle peale. Ta viis pilgu tüdrukule ja muigas kergelt, kuidas too lõuani vees oli. Cute. Ta viis pilgu jälle tüdrukule ja vajus samuti palju-palju sügavamale, nii et lausa suu oli vee all. Ta ütles midagi seejärel, kuid välja tulid ainult mullid. "brrr rrr brrr brrrr?" kerge muigega tuli ta suust välja ja nüüd tuli arusaadavam tekst välja "See mullivann on nii heaaaa!" kindlasti kõige parem boonus koolivanematele. Kindlasti külastab ta seda kohta veel. "Muuseas mainin, et on olemas ka šampoonid dušširuumides, aga see on oma asi, kas sa neid ka usaldad," sest poisil endal mingit väga suurt vahet polnud. Need olid niigi kvaliteetsed ja tundus, et kõik asjad olid seal olemas, juhul kui miskit on vaja.

[Carmella J. Cameron]

"Totakas," muigas Carmella noormehe tegevuse peale, kui viimane silmadeni vee alla vajus ja siis rääkima hakkas. Saatnud Arseni poole sahmaka vett ja andes vee all müksu vastu kuti rinda, tõusis näitsik natukene kõrgemale, jäädes kaelast alates vee peale. Tüüp peaks olema nagu paberite alusel küll seitsmes aasta ja koolivanem, aga käitumine on tal küll esimese aasta poisi oma. Isegi veel noorema oma kohati. "Eks seda ma oskan alles siis õelda, kui olen neid reaalselt näinud," kehitas tüdruk õrnalt õlgu. Kvaliteet peitub sageli lõhnas ja nimes, mis pudeli peal on, kuigi on ka erandeid. Samas neidisel on omas toas mõnus mandlilõhnaline šampoon ja sama hea lõhnaga palsam, mis muudavad ta juuksed eriti pehmeks ja jätavad paariks päevaks meeldiva lõhna juurde.

[Arsen Karekin]

Noormees kihistas naerda "Nii oma koolivanemale ei maksa öelda," tegi ta kergelt solvunu näo ja otsekui pühkis ühe läega pisarat. "Ma näen palju vaeva oma elus ja siis veel mu üks beste sõimab mu näo täis ka. Ma olen hingepõhjani solvunud," naljatas ta ja pööras siis tüdrukule seljaga, nagu ta oleks solvunud.

"Isegi esimese klassi slythidel on rohkem austust mu vastu!" teatas ta uhkusega, kuid väike muie oli näol.

[Carmella J. Cameron]

"Ma olen meelitatud," muigas Carmella õrnalt, kui noormees teda enda parimaks sõbraks kutsuks. Midagi sellist on alati tore kuulda, eriti veel nii lähedaselt inimeselt. "No ole nüüd, Arsen, don't be such a girl," lisas tüdruk lõbusalt silmi pööritades, tõustes rohkem istukile ja põimides enda käed ümber noormehe kaela, toetades pea poisi õlale ja piiludes teda sealt vaikselt. Tüübi nahk lausa kuumas tüdruku keha vastas. Tema isiklik ahi. Vähemalt teada, keda talvel enda lähedal hoida, kui ilmad jube külmaks lähevad. "Või et selle nimi on nüüd austus? Ma sain aru, et nad on jube tüütud ja ripuvad pidevalt sul käe otsas või ümber jala," püsis muie CC suul.

[Arsen Karekin]

Noormees muigas ja tundis, kuidas too nüüd tema küljes rippus ja midagi pehmet ta vastu toetas. Talle meeldis see. Ta teatas uhkusegea "Ooo, väga tüütud. Aga sa ju tead, kui väga see mulle meeldib, kui minust sõltutakse ja kui minu egole toitu visatakse," lausus vaikselt siis, ajades käe kergelt risti. "Sa ei kujuta seda egolaksu kätte, kui väiksed põngerjad toovad minu nime igale poole esile näitena ja räägivad minust kui tõelisest slytherinlasest," kuigi ta ise ennast kõige ülbemaks ja õigemaks ei nimetaks. See selleks.

"Ma saan isegi aru, kui sina kadestaksid minu auhiilgust ja kõike mis sellega kaasas käib, hm?" küsis ta ja mõtles juba ümber pöörata, kuid suutis vastu panna. See oleks liiga awkward.

[Carmella J. Cameron]

Enda käed sõrmseongusse pannud, lasi Carmella need Arseni rinnale rippu, toetades lõuga endiselt noormehe õlale. Tema sinised silmad jälgisid noormehe peegeldust veel, mis tänu mullidele polnud just kõige selgem ja parema kontrastiga. "Ma sain aru, et sa nead neid iga kord, kui nad sind ilma põhjuseta kohale kutsuvad või nagu tüütud sabarakud järel käivad ja ainult kordavad end nagu kari kägusid," muigas CC, keerates enda pea Arseni õlal paremale küljele, hoides silmi noormehe kaelal. "Sa oled jumal nende jaoks ju, härra koolivanem," hakkas tüdruk vaikselt naerma, blondid juuksekiharad poisi õlga, põske ja kõrva õrnalt kõditamas.
"Never. Ma ei peaks vastu või pigem minu närvid, kui pisikesed pidevalt mul kannul käivad. Jube ju. Nagu sajapealine kaja, kes iga mu sõna kordab. Ole lahke, ma jätan kõik selle sulle. Ma täitsa olen rahul enda kohaga," raputas neidis paar korda pead, sulgedes silmad. Mõnus soe ja pehme oli hetkel. "Kujutaksid Jasonit koolivanemana ette?" ilmus pisikene naeratus tüdrukule suule. Tema silmad jäid suletuks.

[Arsen Karekin]

Noormees turtsatas kergelt. "Ma olen korduvalt kujutanud teda koolivanemana ette," pidi ta paratamatult tunnistama. Ta lisas "Ma olen isegi kasutanud teda mitmeid kordi näitena, et mõndasid maha rahustada," enamasti teistest majadest olevaid inimesi. Noormees lasi natuke oma pea lõdvemaks ja tahapoole, nii et see toetas tüdruku õlale. Nad mõlemad toetasid üksteise õlgadele nüüd põhimõtteliselt. See muidugi tõi eriti nähtavale tema kõri ja sealse häälepunni.

"Aga kuidas sa plaanid veel emaks saada, kui sa ei talu neid jõnglasi?" küsis ta kerge turtsatuse saatel, lisades juurde "Muidugi selles mõttes arvus on 'väikene' erinevus ka," rõhutades sõna väikene väikese sarkasmiga. Hetkel oli hea olla, kuigi ta pilk oli kaldumise tõttu nüüd laele suunatud. Isegi see nägi üsna norm välja.

[Carmella J. Cameron]

"See oleks lihtsalt jube. Sama hästi võiks mõne diktaatori juba kooli eest vastutama," judistas Carmella kergelt õlgu. Erinevalt Arsenist pole neidis õnneks suutnud kõnealust majakaaslast koolivanemana ette kujutada. "No see pole ju eriti keeruline, arvestades tema mainet ja mida tema nime kuulmine väikestega teeb, rääkimata sellest, kui ta reaalselt koridoris vastu tuleb," lisas tüdruk, meenutades vestlust Jasoniga, kus tuli teemaks see, et jõmpsikad poevad toolide alla peitu ja hüppavad põhimõtteliselt aknast välja, kui tüüp mööda koridori vastu kõnnib. Kui Arseni enda pead taha poole kallutas ja selle näitsiku õlale toetas, lubas Carrie endale pisikese naeratuse. "Nagu üks suur karvane kaisukaru," ei saanud ta kommenteerimata jätta. Koolivanem polnud küll eriti karvane, aga kaisukaru eest oli ta hetkel küll.
"Ega mul midagi nende vastu pole - otseselt -, lihtsalt nad on väga tüütud enda pideva pärimise ja sabas käimisega. Nagu kassikarvad kampsuni küljes, millel on võime rääkida," hakkas CC enda näite peale naerma. Ema sellest näitsikust ilmselt ei saa. Võib-olla ühe lapsega saaks ta isegi hakkama. Kui väga tüütuks muutub, siis annab lapse isale tegelemiseks.

[Arsen Karekin]

Noormees hakkas kergelt koos naisega naerma "Oh, ma olen ka seda tunda saanud. Kuna ma saan Jasoniga erakordselt hästi läbi, siis paratamatult arvatakse, et ma olen ka ahistaja, vägistaja ja peksan niisama oma meeleolust...." millele ta lisas siis vaikselt juurde "Mõnda neist ma teen ka vahest, meelelahutuseks," sest ega ta nii ingel ka polnud. Kõige hullem on siis, kui ta täis on. Tüübil läheksid otsekui oma ema geenid tööle. Ta muutub palju-palju rohkem slytherinlase tunnustega inimeseks. Talle endale ka ei meeldi see.

"Mmmm, aga usu mind, varsti harud ära, sest paratamatult need jõmpsikad on armsad. Meenutavad alati minu enda esimesi aastaid. Muidugi ma kuulusin sinna gruppi, kes oli ülbed, kes pidas ennast kõige paremaks ja isegi vanematele näitasin null lugupidamist. Preffektid tõsiselt vihkasid mind. Ma sain ikka mitmeid korda kolki. Muidugi nad said kõik tagasi ka, näiteks kui nad istusid kuskile oma kohale tagasi ja tagumik enam nii puhas polnud. Toredad ajad," pidi ta tunnistama. Tal vedas, et praegused jõmpsikad polnud talle veel midagi korda saatnud. Samas ta ei olnud midagi väga teinud ka, et nad teeksid. Preffektid võtavad selle koorma enda kanda.