|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 30, 2008 19:03:01 GMT 3
Lestat raputas vahepeal pead, kui Sam Lestati eest rääkis. "Kui sa juba vana ja väeti oled, siis ei saa sa vähemalt mu hoolitsemisele vastu hakata," sõnas ta rõõmsalt. "Kuid me kõik peame ju lõpuks surema. Siin pole erilist valikut," muutus ta näoilme nüüd veidi tõsisemaks. "Ja ära minu pärast muretse, küll ma pärast hakkama saan, kui ka sind seal kaugeskauges tulevikus enam ei ole," säilitas ta oma sõnadega positiivsuse.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 30, 2008 22:27:49 GMT 3
Samara vaatas tõsise pilguga noormehe poole. "Sa ütled seda ainult selleks, et ma loobuks sellest mõttest," lausus tüdruk mornilt ning heitis pilgu maha. "Ma ei palu sul end vamiiriks muuta, Lestat," tuletas tütarlaps noormehele meelde ning keeras talle selja, vaadates nüüd tõsise pilguga Keelatud Metsa poole. "Lihtsalt pikapeale hakkad sa arvama, et on mõttetu hellitada end selliste lootustega. Kuid.." Tüdruk hingas sügavalt sisse. "Ilmselt leiad sa peale seda suure vaevata kellegi teise," jätkas neiu. Talle oli tähtis, et noormees oleks õnnelik.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 30, 2008 22:32:20 GMT 3
Lestat raputas jäärapäiselt pead, kuigi Sam oli seljaga ja seda ei näinud. "Ma jään alati ainult sind armastama. Olgu see siis positiivne või mitte, aga nõnda see on ja muuta seda ma ei saa," oli ta nägu üsna tõsiseks muutunud. "Kas sina või mitte keegi," sõnas ta veel kindluse mõttes ning seisis Samara selja taha, ta õlgadest õrnalt kinni võttes ja vaikselt ohates.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 30, 2008 22:52:33 GMT 3
Samara sulges õrnalt silmad, kui tundis noormehe käsi enda õlgadel. Ta teadis, et ei tohiks mõelda liialt kaugesse tulevikku. Tulevikku, mis asetseb peale tema surma, sest see ei puudutaks enam teda, kuid ta ei saanud ka sellele mõtlemisele vastu panna. Ta kallutas õrnalt enda pead tahapoole, noormehe õlale ning ohkas vaikselt, mis tähendas, et ta oli olukorraga leppinud.. esijalgu.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 30, 2008 22:56:20 GMT 3
Lestat võttis Samara ümbert kinni, asetades enda käed tema kõhule risti. "Et oleme kokku leppinud? Ma armastan sind nii kaua, kuniks sa mul oled ja edasine kujuneb pärast?" tegi ta üsna kompromissis ettepaneku. Ta ei olnud ju lõppu kindlaks määranud, kas ta lõpetab enda surma või mitte. Kuigi, kui ta nüüd sellele mõtlema hakkas, siis Samara oligi ju Lestati elu ning kui see lõpes, lõpes ka Lestati elu, ent ta ei maininud seda valjuhäälselt.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 30, 2008 23:11:12 GMT 3
Samara manas näole peaaegu märkamatu naeratse, pöörates end lõpuks ringi. Tal ei jäänud muud üle, kui noormehega nõustuda, sellepärast noogutas ta vaikselt, vaadates talle sügavalt silma.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 30, 2008 23:13:42 GMT 3
Lestat noogutas, kuna polnud alguses eeldanud, et see teema nii kergesti lahenduse leiab, kuid ta ei kurtnud. Ta vaatas Sam'ile otse silmadesse, proovides seal tuvastada erinevaid emotsioone.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 30, 2008 23:17:55 GMT 3
Samara ohkas vaikselt, langetades lõpuks nukralt pilgu. Loomulikult oli tüdruk kurb, masendavalt kurb, kuid ta ei tahtnud selle teemaga rohkem noormehele peavalu valmistada. Mõnikord oli parem asju rohkem enda teada hoida. "Kas lähme nüüd alla tagasi?" päris tüdruk vaikselt ning tõsiselt.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 30, 2008 23:22:51 GMT 3
Lestat vaatas Samarat murelikult. "Enne ütle, miks nii kurb?" küsis ta, vastates neiu küsimusele ajaliselt. Talle ei meeldinud näha oma naist nõnda kurva, nurkana. Lestat oli ju alati valmis kuulama ja ta ei mõistnud. kas Sam ei teadnud seda või eelistas lihtsalt vaikida.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 30, 2008 23:38:56 GMT 3
Samara vaatas noormehe poole ning hingas sügavalt sisse. "Pole mul häda midagi," sõnas neidis ning manas näole kiire naeratuse, mis eriti usutav pole. Siiski teadis ta, et peab veenvalt esinema, et mitte noormehes kahtlusi tekitada. Ta ei tahtnud, et noormees saaks kuidagi aimu, et tüdruk muretses tuleviku pärast.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 30, 2008 23:41:58 GMT 3
Lestat vaatas Samarat veidi altkulmu. "Sam, räägi. Sa tead, et ma saan aru, kui sa valetad..... Sa tõesti ei usalda mind??" küsis ta siis veidi imestunult. Ta arvas, et oli selle ammu selgeks teinud, et Sam võib talle kõike rääkida.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 30, 2008 23:56:34 GMT 3
Samara kohkus kergelt, vaadates noormehele otsa. "Muidugi usaldan!" sõnas tüdruk kärmelt ning võttis kätte noormehe käe, silitades seda õrnalt teise käega. Kuidas ta armastas Lestati. "Ma lihtsalt pean harjuma sellega, et ma saan sinu ainult üheks eluks. Justkui ei saakski sind igaveseks endale," sõnas tüdruk vaikselt, mornilt.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 31, 2008 0:03:01 GMT 3
Lestat oli mõtteis vähemalt sellega rahul, et Sam teda usaldab. "On sul siis Paremaid ettepanekuid?" kergitas ta kulmu, kuna tema meelest oli see idee kõige parem, igas mõttes. Kuidas ta küll ihkas samuti surelik olla. Oleks elu palju kergem ja lühikesem.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 0:13:51 GMT 3
Samara vaatas taas maha, ise tundes, kuidas tal kergelt paha hakkab. "Sa ei oleks elusees sellega nõus," sõnas tüdruk vaikselt, pilku noormehele heitmata. Muidugi mõtles ta selle all tüdruku endasuguseks muutmist, kuid ta teadis, et noormees poleks sellega nõus ka siis, kui keegi talle suurimat summat selle eest pakuks.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 31, 2008 0:19:29 GMT 3
Lestat kartis hullemat, kuid küsis igaks juhuks üle. "Nimeta,"proovis ta arglikult. Muretsemine pani ta alahuult õrnalt näksima ja kulmu ettevaatlikult kortsutama. Tõde võis olla valus, kuid vähemalt oli see tõde.
|
|
