|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 12, 2008 23:45:13 GMT 3
Võib ütelda, et Lestatile tuli üks päev adrenaliinitulv peale, mille pärast ta pidi midagi ekstreemset tegema. Pupillid ahenesid ja musta osa oli rohelise sees vaevaliselt näha. Ta vaatas energiliselt enda ümber ringi ning enne, kui keegi midagi näha jõudis, oli ta koolimajast väljas ning tugevalt rabeleva paju juures. Seal ta irvitas õelalt ja valjult ning võttis hetke mõtlemiseks.
|
|
|
|
Post by Helena Sanches on Dec 20, 2008 20:35:57 GMT 3
Helena kohendas oma tumepruune juukseid ja tõmbas helerohelise dressipluusi varrukad alla. Tüdruk läks juustega lehvitades Peksja Paju poole ning nägi juba eemal ühte kuju passimas. Neidis vajus mõttesse ja ta kõndis tundmatule noormehele lähemale. "Ämm, oskad sa öelda, mis kell on?" puterdas ta ja irvitas samal ajal, olles võõrast umbes kaks meetrit eemal, samal ajal jälgides Peksja Paju õhus vihisevaid oksi. See oli korraga nii hirmutav kui ka... salapärane.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 21, 2008 0:17:48 GMT 3
Lestat pööras end ümber ühe neiu poole. "Viistlest kakskümmend kaheksa," sõnas ta automaatselt, pilku kellale heitmata. Ta vaatles neiut ning muigas.
|
|
|
|
Post by Helena Sanches on Dec 21, 2008 11:09:51 GMT 3
Helena seisis jalad harkis, endal käed risti rinna peal. Ta oli seda kõike oma silmanurgast jälginud, "Hm, kuidas sa oskasid nii.. Niimoodi kella vaadata? " uuris ta ja hakkas naerma. Ta oli prefekt, aga sellisest asjast polnud ta kuulnud, "Või sa jälgid päikesekella?" päris ta uurivalt ja naeratas malbelt.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 21, 2008 11:19:01 GMT 3
Lossi uksed avanesid peagi taas ning sellest väljus Samara, kes kandis musta, nagu tavaliselt ning tema pead kattis musta nahkmantli kapuuts.. nagu tavaliselt. Tema käed olid sügavale taskutesse surutud ning tema pilk oli maha kinnitatud. Järsku kuulis ta kahtlaselt tuttavaid hääli. Tüdruk kergitas veidike enda kapuutsi nii, et ta sai vaadata, kes seal olid ning nähes ei kedagi muud kui Helenat ning Lestati, hakkas tütarlaps mahedalt naerma. See naer polnud sugugi nii lõbus ja rõõmus, nagu tavaliselt, vaid oli salvav, õel ning samuti ka vihane. Ta lihtsalt ei sallinud Helenat ja see, kuidas too niimodi Lestati ees teeskles, oli Sam'i arust lihtsalt hale. Siiski teadis Samara, et Lestat tunneb vaevata Samara ära, sellepärast ei suundunud tüdruk nende poole. Ta suundus hoopis ühe puu poole, mille otsa ta kärmelt ronis ning seejärel jäi ta allapoole vaatama, ise üle okste rippuvaid jalgu kõigutades. Ta võttis nüüd kapuutsi tervenisti peast ning vaatas edasi, endal põgus naeratus näol.
|
|
|
|
Post by Helena Sanches on Dec 21, 2008 11:53:32 GMT 3
Helena vihastas, kui kuulis Samara naeru, mis oli nii tuttav. See segas teda kohutavalt. Ta vihkas Samarat. "Jälle tema," sosistas ta ja põrnitses seda mõrda vihaselt. "Ma parem lähen. Ma ei taha selle debiiliku seltsis olla, nagunii ma segasin sind," rääkis ta ja oli solvunud, et Samara jälle kõik ära rikkus. MIKS?
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 21, 2008 11:56:42 GMT 3
Samara vaatas naeratades puu otsas olles, kuidas Helena ära läks, mis oli üpriski kummaline, sest Samara oli nendest nii kaugel, puu otsas. Ta ei rääkinud nendega ning Peksja Paju juures võisid ju kõik olla. Kiire hüppega oli tüdruk puu otsast maas ning kõndis aeglaselt Helena poole. "Ma lihtsalt ei salli seda, kuidas sa teiste nina all lipitsed ning teeskled karmi mutti," lausus tüdruk tõsiselt ning naeratas seejärel leebelt. Ta tõstis sooja pilgu Lestatile ning vaatas teda pikalt. Lõpuks aga manas ta näole naeratuse, kummardas suure sarkasmiga Helena ees põlvini ning pani seejärel kapuutsi tagasi pähe ning surus käed taskutesse, hakates paarist eemale jalutama, justkui vaim.
|
|
|
|
Post by Helena Sanches on Dec 21, 2008 12:01:37 GMT 3
"Tead.... Sa oled nii värdjas nõid, et ma ei hakka sinust rääkimagi. Vaata ennast, kuradi memmekast kitupunn. Mine jookse kohe Albusele kitale!" rääkis Helena rahuliku hääletooniga ja naeratas õrnalt. "Ning kusjuures... Enda eest ei ole ilus rääkida," sõnas Helena haleda häälega. Ta mõtles just seda liptsemise värki.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 21, 2008 12:05:00 GMT 3
Samara jäi seisma ning puhkes kõledalt naerma. Seejärel tõmbas ta taas kapuutsi peast ning sammus Helena juurde. "Kus sa tead, et ma värdjas nõid olen? Kus sa tead seda kõike minu kohta? Oma arust oled sa mind ainult ühe korra näinud ja seal me ei rääkinud kuigi palju," lausus tüdruk mõtlikult. "Tead, mulle meeldivad väljakutsed, Helena. Kuid sina.. sina oled üks arbetu tibikas. Ole ettevaatlik, tüdruk. Muidu võid veel küüne murda," lausus Samara irvitades, ise igaksjuhuks võlukeppi rüü vahel käes hoides.
|
|
|
|
Post by Helena Sanches on Dec 21, 2008 12:12:47 GMT 3
"Eh... Kuule, vähemalt ma pole sinusugune, kes otsib abi Hayleylt, Kellylt, Sandralt kolmelt. Ja võlukepilt. Mina sain ilma Miseriata eluhästi hakkama ja sina otsid SILMADEGA inimesi aina juurde. Võlukepiga ennast ikka ei kaitseks," mõnitas Helena. mis teha, kui mõni ajud ära kaotanud on.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 21, 2008 12:16:24 GMT 3
Samara muigas vaikselt. "Kas ma palusin neilt abi? Ma ei saa ju neid keelata, kui nad eelistasid minu ja Sandra seltskonda sinu omale," lausus tütarlaps ning vaatas seejäreltaas Lestati poole. Lõpuks aga vaatas ta taas Helena poole ning ohkas vaikselt. "Võlukepp on mul enda kaitseks, jobu. Ma ei tea, mida sa võid teha, kui sa hüsteeritsema oled. Ega ma mingi imbetsill pole, kes laseb end klobida, kuigi.." Ta nägu vajus veel rohkem naerusemaks. "Kuigi sina ilmselt laseksid end rõõmuga peksta, et sa teiste haletsust saaks välja teenida," sõnas tüdruk naerma puhkedes. Ta oleks hea meelega lahkunud sealt, kuid tema ei saanud midagi teha, kui Helena ise paukus. Tüdruk teadis alati, et iga sõna eest tuleb kaks korda hullemini vastu panna.
|
|
|
|
Post by Helena Sanches on Dec 21, 2008 12:18:59 GMT 3
Helena hakkas närvitsema. "Lits," ütles ta Samarale otse näkku ja lõi talle kõrvakiilu. Järgmisel hetkel näitas ta sellele mõrrale f**ki ja pani elu eest kooli poole jooksu. Ta ei kartnud, kuna ta irnus täiest kõrist, aga see Samara saab nüüd rahulikult nutma hakata. Nähes, et kool paistab, pani ta tempot juurde ja oli peagi jooksuga koolis, enda puhketoas, naermas nagu iial varem.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 21, 2008 12:23:23 GMT 3
Samara sulges silmad ning asetas enda käe vastu põske, kui ta oli kõrvakiilu saanud. Ta vaatas kaua maha, ise Lestati ees piinlikust tundes. Ta poleks tahtnud, et too oleks seda vahejuhtumit pealt näinud. Lastes õrnalt rüü vahel oleva võlukepi lahti, ajas tüdruk lõpuks selja sirgu, põsk Helena küüntest kriimuline ning punane. Mananud näole mitte just eriti lõbusa naeratuse, oli tüdruk siiski uhke enda üle, et polnud prefekti silmi välja karstsinud. "Khmm, tere," lausus tüdruk seejärel vaikselt Lestatile.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 21, 2008 15:32:14 GMT 3
Lestat oleks tahtnud meeleldi neid lahutada, kuid otsustas, et see ei oleks õiglane ning lasi neil endil asjad ära klaarida.. või hullemaks ajada. Ta ei jõudnud kellelegi midagi vastata, vaid vaatas pealt, kuidas tüdrukud kaklevad. Selle eest võiks raha saada.. mõtles ta teistele Slytherinlastele, kes kindlasti lõbusalt seda jälginud oleks, kuid mõte tundus tülgastav ning Lestat raputas ennast. Ta vaatas kulmukergitusega lahkunud neiule järele ning sammus siis Samara poole, nähes ta punetavat põske. "Hei," sõnas ta hoolival toonil ning asetas oma külma käe neiu põsele, et seda rahustada.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 22, 2008 11:05:22 GMT 3
Samara naeratas vaikselt ning sulges hetkeks silmad, punane ning soe põsk noormehe külma käe vastas. "Vabandust, et sa seda pealt pidid nägema. See poldud niimodi mõeldud," lausus neiu nüüd noormehele soojalt otsa vaadates.
|
|
