|
Post by Chris Robin on Jun 8, 2013 18:41:53 GMT 3
Sebastian ja Rasmus olid suundumas ennustamise klassi. Täiesti igav tund, aga kui palju üldse seal mingeid toredaid tunde oli eks? Kaksikud sisenesid klassi, mõlemad kandsid koolivormi ja selle peal pikka musta keepi. Sebastian just naeris millegi üle valjuhäälselt ning oli samuti valmis hinge kinni hoidma, aga wow, klass ei haisenudki. Õps oli selle pussumaja korda saanud. "Tõotab huvitav tund tulema," muigas Seb ning silmitses hetke võikaid postreid. Õõõh! Nad astusid Rasmusega rohkem klassi, et endale kohad valida, aga noorem kaksik märkas nurgas Ceciliat istumas ning suundus tüdruku juurde. Ta istuski Cecilia kõrvale. "Kas sa ei peaks teiste dorkide juures olema ja oma Queen Bee perset lakkuma?" irvitas Sebastian õelalt ning noogutas Alicia ja teiste poole. Kui Sebastian kellegi kiusamist kohe eriti nautis, siis oli see Cecilia kiusamine.
|
|
Chris Robin
Slytherin
7. klass || Slytherini tõrjuja
üüü a status update
Posts: 3,106
|
Post by Chris Robin on Jun 8, 2013 18:46:24 GMT 3
Rasmusele üldse ennustamine näiteks ei meeldinud, aga millegi pärast Sebastian tahtis seda valikainet jätta. No tere hommikust eks. Aga ta ei tahtnud eraldi tunde ka, ja koos oli ikka toredam ju. Seega oma koolivormis Sebastian läks vaikides Rasmusega kaasa, ka valmis hinge kinni hoidma. Aga seal oli parem õhk täitsa. Ja mõni tund ikka oli huvitav ju. Lendamine näiteks. Seal ta ainult ilastaks õpetaja üle though. Rasmus aga oli nüüd valmis esimesse tühja lauda istuma, kuid Sebastian hoopis läks Cecilia juurde. Rasmus pööritas silmi, aga vajus viimasesse selle laua vabasse tugitooli istuma, jahe pilk Cecilial. Ta ei teadnud, kas Cecilia teab, et Rasmus teab, aga noh, vahet ilmselt ei ole. Nad ei suhelnud nii või teisiti.
|
|
|
Post by Susannah Simon on Jun 8, 2013 19:02:21 GMT 3
"Oh, ei, kõik on korras," vastas Susannah Nichole'le kergelt, kuid keeras pea küllaltki kiiresti uue tulija suunas. Tahtmatult ilmus naeratus neiu huultele, kui ta oma uut tuttavat nägi, kellega ta juba üht õhtut arvestades hiiglama hästi läbi sai. Üritades mitte liiga kauaks jõllitama jääda, märkas ta, kuidas nooruk end ühe teise gryffindorlase kõrvale istuma seadis, keda ta vist mõnes muus tunnis näinud oli. Ah jaa, taimeteadus, muidugi. Endiselt naeratades pöördus tüdruk uuesti enda vastse pinginaabri poole ning köhatas kerget piinlikkust tundes. "Võibolla tõesti on nüüd lood teised," pomises ta tasa ning pidi paratamatult mõtlema, kas Gryffindori maja õpilased räägivad temast või ei. Ilmselt mitte. 'Ära ole nii paranoiline,' manitses Susannah ennast. Ta kartis, et tal võib mõtete hajumise pärast midagi tähtsat kuulmata jääda.
"Uus klassiruum on vähemalt täitsa ilus," teatas ta varsti mõtlikult ning ohkas kergelt, meenutades oma meeldivat õhtut. Nichole oli natuke kummaline - mõneti tundus slytherinlane väga tõsine ning pisut isegi ennasttäis, kuid teisalt oli ta päris viisakas ning meeldiv. Suze lootis, et hakkab varsti kõigist õpilastest paremini sotti saama.
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 8, 2013 20:42:54 GMT 3
Delilah vaatas üsnagi uneleva pilguga ringi, silmad veidi unised. Olgugi, et selles klassis ei haisenud tšerri järgi, oli seal siiski väga tugev viirukilõhn ning neidis ei olnud viirukitega just kõige suurem sinasõber. Tal oli üsna igav ning ta ei viitsinud ka teiste juttu pealt kuulama hakata, olgugi, et tundus, et inimesed olid ennustamise pärast ärevil. Mõni neist isegi ootas seda tundi, kuid Delilah ei teadnud veel, millist seisukohta võtta. Talle meeldis ennustamine, kuid ta ei teadnud, kuidas võis ennustamise tund olla.
Juba peagi märkas slytherinlane enda maja - ning klassikaaslast ning ta lehvitas noormehele reipalt käega. Too tuligi tüdruku juurde istuma. "Tere," vastas ta samaga, jälgides, kuidas noormees istet võtab. Loomulikult oli koht vaba olnud ning tegelikult oli Delilah eeldanud, et ta istub üksi, kuid ta oli juba eelnevalt natuke uurimustööd tehes aru saanud, et ennustamises toimub palju paaristöid. "Ma ei oska öelda. Eks me näe?" pakkus tütarlaps. Ta tõesti ei teadnud, kas ta peaks olla ärev või tundma tülpimust. Vähemalt olid kaksikud tunniga ühinenud ning tüdruk lootis, et nemad suudavad selle olukorda värvikamaks muuta.
Delilah pööras enda reipamad silmad tagasi noormehele enda kõrval ning naeratas talle sõbralikult. Vampiiritar ei suhelnud just paljude slytherinlastega, sest tundus, et tema ning teiste slytherinlastevaheline barjäär oli liialt suur ning tal ei olnud nendega mingit klappi. Kuid ka Cian tundus olevat natuke teistmoodi ning omas mullis olevat, vähemalt nii palju, kui ta tundides noormeest näinud oli. Imelikul kombel ei olnud nad kunagi tunniväliselt koos olnud.
|
|
|
Post by Patrick Clarke on Jun 8, 2013 21:03:46 GMT 3
Jack pööritas enda silmi ning nõjatus vastu pehmeseljalist tugitooli. Alicia võis rääkida, mida tahes, kuid noormees teadis, mil neidisel oli silmarõõm. Too alati edvistas ning asjatas palju ning nagu näha, ei pannud too seda isegi mitte tähele. See valmistas Jackile palju lõbu ning samuti ka meelelahutust. Ta ei pööranud tähelepanu isegi mitte Slytherini kaksikutele, kes väga lärmakalt klassi sammusid.
"Seda sa võid rääkida enda vanaemale. Kristall-kuul ütleb mulle niikuinii kõik, mida ma teada tahan," lausus libahunt teeseldud ohtlikusega ning ta libistas enda käed ümber kristall-kuuli, seda puudutamata. Ta sulges enda silmad ning pomises: "Oooo kõikvõimas kuul, anna mulle vastused. Kes on see salapärane silmarõõm, kes meie kalli Alicia südame kõvasti tukslema paneb?" Ta avas enda silmad ning vaatas klaasistunud pilguga kuulikest. Muidugi ei näinud ta seal peale enda peegelpildi midagi. Mõttetus. Noormees langetas teeseldud pettumusega enda käed ning kehitas õlgu.
|
|
|
Post by Cecilia M. Zabin on Jun 8, 2013 21:18:20 GMT 3
Cecilia naeratus ja hea tuju kadus silmapilkselt, kui need Collinsi kaksikud tema juurde istusid. Ja mis kuradi perselakkumisest Sebastian rääkima hakkas? Cecilial ei olnud kunagi mingit Queen Bee'd eeskujuks olnud ja ei hakanud ka olema. Ta sai piisavalt hästi ka ise hakkama. Ja kas Gryffindoris oli üldse mingi Queen Bee olemas? Midaiganes. "Ja kas sina oledki oma kullakalli kaksikvenna külge elu lõpuni kleebitud või saad ikka vetsus üksi käidud? Või hoiab ta seal ka su riista ja aitab sind?" nähvas Cec vastu, näol õel muie. Kui Sebastian tahab sellist "mängu" mängida tänases tunnis, siis aga palun. Ega Sebastian polnud ainuke inimene, kes teisi kiusata oskab. Igatahes, tõotas tulla "imeline" tund.
|
|
|
Post by Chris Robin on Jun 8, 2013 21:32:08 GMT 3
"Uuh, karmid sõnad dorgi kohta, karmid sõnad," muigas Sebastian. "Aga miks see sulle huvi pakub? Tahad meiega vetsu tulla ja üle vaadata, mismoodi me asju ajame?" pakkus Sebastian lõbusalt ning nõjatus oma tugitoolist Ceciliale lähemale. Oii, tal oli igati fun. Talle meeldis neid mänge teiste ees mängida. Tigedad tüdrukud olid eriti ägedad. Eriti just tige Cecilia!
|
|
|
Post by Cian James Harlan on Jun 8, 2013 21:36:00 GMT 3
Cian noogutas aeglaselt nõustumise märgiks paar korda. Poisi pilk vilksatas korraks kaksikute poole, kui need klassi sisenesid. slytherini maja võis vahel ikka väga elav olla. Korraks silmitses ta oma jutukaaslase punaseid juukseid ning siis kinnitas ta oma pilgu tolle silmadele.
Noormees muigas korraks. "Oled sa kunagi midagi ennustanud?" küsis ta siis. ise pidas Cian ennustamist üsna kahepalgeliseks tegevuseks. Niikaua, kui ta midagi oma silmaga näinud ei ole, keeldub ta uskumast, et teised seda igal võimalikul moel suudavad. Kui nende uuel professoril tõesti mingi üleloomulik võime ennustamiseks on ning ta seda tundides tõestada suudab, siis peab ta talle küll au andma.
Cian tõmbas korraks käega läbi oma juuste ning kuulatas väljas valitsevat tormi, mis vihmapiisku vastu aknaid peksis. Seejärel vaatas ta kergelt naeratades Delilah' poole ning jäi tolle vastust ootama.
|
|
|
Post by Emma-Lyne Wonderwood on Jun 8, 2013 21:52:21 GMT 3
"Raisk, ma jään täiega hiljaks ju!" kostis kuskilt koridorist vihane lause ühe väikese tütarlapse suust, kes oli vaevu 1.70 sentimeetrit pikk. Tema ronkmustad pihani ulatuvad juuksed olid punutud kahte eraldi ulatuvasse punupatsi ning need olid nii pingul, et igaüks oleks võinud vanduda, et tüdrukul on väga valus. Tema liigagi suured mürkrohelised silmad olid natuke ärevamad kui tavaliselt ning tolle kahvatu nahk kumas juba eemalt vastu, justkui oleks tegu mõne aidsihaigega. Ta kandis põlvedeni ulatuvat juustega samas toonis seelikut, helehalle sukkpükse ning paksu platvormiga kingi. Ülevamal pool oli tal valge triiksärk, mille äärt raamis kollase-musta ehk Hufflepuffi värvides lips. Ümber õlgade oli neidisel must Hufflepuff'i logoga poolero, mios hästi sooja hoidis. Õlal rippus tal kott, mis joostes vastu tüdruku jalgu tagus, sest selle sang oli lihtsalt liialt pikk.
Enne, kui Emma-Lyne redelini jõudis, seisatas ta ning hingas sügavalt sisse. Ta roided valutasid ning tal pistis meeletult. Tegelikult oleks ta juba nüüd tahtnud oksendada ning ta teadis, et see enesetunne ei muutu klassiminnes paremaks. Ta lihtsalt lootis, et õpsi pole veel kohal, sest ta ei tahtnud esimesel ennustamistunnil enda majale miinuspunkte tuua. Aeglaselt hakkas ta mööda redelit ülespoole ronima ning iga sammuga üleespoole mõtles ta, et see on kõige mõttetum tegevus üldse. Miks oli ta üldse sinna kohale roninud mitte lihtsalt puhketuppa jäänud ning midagi verist joonistanud? Näiteks mõne ülbe slytherinlase surnukspussitamist või midagi laadset. Sest kui oli olemas üks asi, mida Emma-Lyne vihkas rohkem kui õppimist, siis see oli slytherinlased. Nad olid tropid ning tüdruk oleks tahtnud neile kannaga näkku panna. Vähemalt enamikule neist. Puberteedikute värk, mis teha.
Lõpuks oli tüdruk mööda redelit üles jõudnud ning ähkides ning puhkides lasi ta kiire pilgu ümber klassi. Okei, palju oli selle suvega muutunud, kuid kui ta nüüd õigesti mäletas, siis ennustamine oli olnud üks nendest, kus oli professor vahetunud. Ta oli midagi sellist esimesel päeval õhtusöögil vist tähele pannud. Hufflepufflane võttis reipalt sammu kõige tagumise laua suunas, visates enda õlakoti teisele tugitoolile, et sinna keegi enda tagumiku maha istudada ei saaks ning võttis seejärel istet. Ta ei viitsinud enda asju välja võtta, seega jäi ta lihtsalt tuimalt enda ees olevat klaaskuuli silmitsema.
|
|
|
Post by Cecilia M. Zabin on Jun 8, 2013 21:53:12 GMT 3
"Nii, et te siis käite vetsus ka koos, jah? Aga ei, aitäh, ma kardan, et see võib osutuda liiga jälgiks vaatepildiks," sõnas tüdruk vastu armsa naeratusega, "aga väga lahke oli sinust kutsuda mind!" Kui Sebastian Ceciliale lähemale nõjatus, lükkas neiu ta endast eemale. "Hakka kasutama paremat lõhnaõli, kui tahad minu läheduses viibida," ütles seepeale Cecilia ja toetas ennast taas vastu tugitooli. Kas see tund juba alata ei võiks või?
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 8, 2013 21:59:14 GMT 3
Delilah ei pööranud tegelikult enda klassikaaslastele enam suuremat tähelepanu vaid silmitses noormeest enda kõrval. See oli vist esimene kord, kui ta nii lähedalt mõne enda majakaaslasega suhtles, sest tüdruk eelistas rohkem omaette olla, kui pidevalt igal õhtul puhketoas passida ning vaadata, millega teised hakkama saavad. See oli üsnagi tüütu ning vampiiritar oli enda arust teiste naljade jaoks juba liiga vana, sest naljakad need küll ei tundunud.
"Ee, tegelikult mitte," lausus tütarlaps kogeledes. Ta millegi pärast aimas, et ei olnud ainus. Paljud pidasid ennustamist mingiks umbluuks ning ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Kuid tüdrukule oldi küll ennustatud ning tookord oli see täppi läinud. Eks paistab, mis see tund endaga kaasa toob.
Näitsik naeratas endamisi ning vaatas korraks laisalt ringi. Ei midagi huvitavat. Kaksikud naaklesid taaskord dorkide kallal nagu alati ning käitusid nagu klounid. Nagu alati. "Olen ma ainus, kellele see nalja ei paku?" sosistas vampiiritar, nõksatades peaga kärmelt kaksikute suunas. Tüdruku arust oli see pidev naaklemine suht väsitav ning ta ei viitsinud seda jama kuulata. Nagu lastekari, ausõna. Mingu tagasi sõimerühma, kõik nad.
|
|
Chris Robin
Slytherin
7. klass || Slytherini tõrjuja
üüü a status update
Posts: 3,106
|
Post by Chris Robin on Jun 8, 2013 22:03:41 GMT 3
Vabandage väga, aga Rasmus ei olnud terve selle aja, kui ta ennustamise klassis viibis, sõnagi öelnud. Ta jälgis oma jahedal pilgul, kuidas Sebastian Cecilia kallal võttis, ning Cecilia talle tagasi nähvas. "Paras paar täiesti," pomises vanem kaksik lõpuks, üldse mitte valjult, et ta nagu lasteaialaps oleks, ning toetas küünarnukid lauale, ristades oma käed kind of, ning nõjatus kristallkuulile lähemale, et seda jälgida. Igav udu.
|
|
|
Post by Chris Robin on Jun 8, 2013 22:07:35 GMT 3
"Kuule ma lõhnan vägagi hästi, tänan väga," muigas Sebastian äärmiselt lõbusalt, kui tüdruk ta endast eemale tõukas. Aga kortsutas oma venna poole kulme. Nooh, ilmselgelt ei tahtnud Rasmus seal lauas istuda ja Ceciliaga nokkida või midagi ja tal oli igav, aga sõna paar ei meeldinud Sebile mitte üks raas. Siiski suunas kutt pilgu tagasi Dorgile enda kõrval. "Ehk sa soovitad mulle mingit head lõhnaõli siis, kui mu praegune sind lämmatab," irvitas Seb ning tõstis oma käe Cecilia põlvele ja libistas seda natuke ülespoole.
|
|
|
Post by Cian James Harlan on Jun 8, 2013 22:08:47 GMT 3
Cian vaatas korraks uuesti kaksikute poole ning pööritas siis silmi. "Ma pigem võtaksin mugu-uuringute tunde, kui üritaksin neid välja kannatada," sosistas poiss vastu. Olles veel hetke majakaaslasi silmitsenud ning nende loba kuulanud ütles ta: "Oleks neid siis vähemalt ainult üks." Poiss naeratas korraks ning vaatas siis kergelt kõhkleva pilguga Delilah' poole, uurides, ega ta väheke liiale ei olnud läinud, kui nende majakaaslastest halvasti rääkis.
Kartes, et kaksikute tõmblemine võib peagi väljakannatamatule tasandile tõusta, hakkas Cian lootma, et õpetaja varsti tundi tulla otsustab. Ta sirutas selga ning nõjatus väheke mugavamalt seljatoele. "ei tea, mida me täna üldse teeme..." pomises ta vaikselt enda ette. Normaalne õpilane seda kuulnud ei oleks, kuid Delilah' võis selle küll ära kuulda.
|
|
|
Post by Gregor Zimmer on Jun 8, 2013 22:18:06 GMT 3
Gregor vaatas natuke närvilise pilguga suurt käokella enda kabineti seinal ning viimaks lõi see täpselt üheksa. Väike kägu lendas sellest välja, kukkus üheksa korda ning kadus seejärel kella sisse tagasi. Oli aeg tunniga alustada. Noormees libistas käega veel korra üle enda juuste ning väljus seejärel rahuliku ilmega kabinetist. "Palun vaikust nüüd,"lausus ta, tehes end päris kuuldavaks. Ta luges kiire pilguga üle õpilased ning märkis need puudujate päevikusse üles. Need, kes õigeks ajaks kohale ei jõua, saavad enda majale miinuspunkte. Nii lihtne tema tunnisüsteem oligi.
Gregor lükkas päeviku lauasahtlisse ning vaatas alles nüüd õpilaste poole. "Tere päevast kõigile," lausus ta häält puhtaks köhatades, et end veelgi enam selgemaks muuta. "Mina olen Gregor Zimmer, Sigatüüka vilistlane ning teie praegune ennustamise professor. Aasta tagasi olin ma teile paaril korral asendusõpetajaks, kes mäletab." See oli tõepoolest nii olnud. Ta oli sel ajal nii öelda praktikal olnud ning oli andnud lausa kolm tundi, mis olid tema jaoks üsna katastroofilised olnud. Kuid ta oli olnud siiski piisavalt rahul, et nüüd Sigatüükasse tööle naaseda ning teistele enda uuendatud teadmisi jagada.
"Selles tunnis ei hakka me midagi lugema, seega enda õpikud võite te raamatukokku tagasi viia või üldse koju jätta. Igas tunnis laenutan ma teile eraldi raamatud või töölehed, kuid enamjaolt me siiski praktiseerima. Ei mingit kirjutamist." Ta naeratas hetkeks, sest mäletas, et ta ise ei viitsinud kunagi lugeda vaid ootas kangesti, et saaks hoopis harjutama hakata. "Nagu ma aru saan, on teil teelehed selged ning olete ka õppinud kristall-kuulilt nägemise. Kaarte olete ka pannud, eks? Nagu ma näen, on igaühel pinginaabrid olemas, seega võtke paaridesse ning täna ennustame me käe järgi." Ta võttis enda laua nurgalt lehed joonistega, kus oli täpselt ära seletatud jooned ning käemustrid, mida need tähendavad, kuidas paiknevad ning mida need tähendada võiks.
"Ilmselt olete te kuulnud, et käte järgi saab kindlaks määrata inimese eluiga. Palun, tehke seda. Kuid mitte ainult. Kasutage lehte ning üritage selgeks teha enda paarilise minevik. Kellega on teil päriselt tegu. Kas teda saab usaldada. On ta heatahtlik. Kõik vajalikud juhised on lehel kirjas," seletas ta valju tooniga, hoides käes üht paberilehte, kus oli käe joonis ning selle kõrval jooned koos mõistete ning kirjeldustega. "Ma võin saladuskatte all öelda, et minu tunnis teenivad teie majad palju punkte, seega pingutage ning tehke enda majavanemad enda üle uhkeks. Asuge tööle." Ta kavatses inimeste töötamist ning nende keskendumisvõimet jälgida ning neile selle järgi hinded panna. Muidugi oli see kõik alles eelsoojendus, sest kõige suurem üllatus ootas õöpilasi alles ees.
OT: Improviseerige, mis juhised võiks lehel olla ning kuidas te üksteisele ennustate, on teie enda valik.
|
|