I tund!

[Patrick Clarke]

Jack punastas natuke. Alicia oli talle armas ning kui Eric oleks talle kunagi liiga teinud, oleks libahunt talle enda hambaid ja küüniseid näidanud, that's for sure. Kuid rohkem ta midagi ei öelnud, sest juba peagi kuulis ta, mida Alicia vabanduseks toob. Ta ei tundnud enam ebameeldivat armukadedust, sest tegelikult oli tema peas juba ammu keegi teine - tüdruk, kes polnud temast kuigi kaugel. Jack vaatas vilksamisi Suzie poole ning muigas rahulolevalt.

Seejärel vaatas ta tagasi majakaaslase silmadesse. "Sa väike lipakas!" sosistas noormees. "Ja mulle pole sa midagi rääkinud. Ma pean seda su käe järgi teada saama. Fain!" Jack naeris. Selline poosetamine talle tegelikult ei sobinud, aga vahel ta lihtsalt ei saanud muudmoodi. Alicia oli mõnikord nii litsakas, mis oli omamoodi nii armas ja tore. "Las ma vaatan edasi nüüd, ära sega," lausus libahunt ning uuris tütarlapse kätt edasi, silmitsedes samal ajal lehte enda nina all, mida ta teise käega kinni hoidis.

"Teil on üks suur ühine omadus. Õigemini kirg millegi vastu. Ning ta on sulle millegi pärast keelatud. Miks, Ali?" päris Jack tõsiselt, vaadates majakaaslasele otsa.

[Alicia Green]

Alicia muigas laialt. Oli jah lipakas ja mis siis?! Ta ei suutnud lihtsalt ilusatest kuttidest eemale hoida. Ja tihti ajas ta lihtsalt kire segamini armastusega. Ja vastupidi. Kui Jack nagu vana pro tema käes kõik välja luges, tõmbas Alicia enda käe kiiresti ära ja toppis need laua alla. "Jack, ma räägin sulle pärast kõik ära, ma luban aga ära enam palun räägi!" Kui profeesor peaks seda kuulma, oleks tema või Ericu aeg siin Sigatüükas küll läbi. "Anna enda käsi," sositas Alicia tungivalt. Nüüd oli Jacki kord.

[Samara Soul]

Tütarlaps vaatas murelikult majakaaslase poole, ise samal ajal õrnalt huulde hammustades. Ta ei tahtnud enda ennustamisega noormehele ebamugavust valmistada, sest tundus, et tolle ajalugu oli tõepoolest sügavam, kui pealtnäha välja paistis. "Okei," lausus ta kõigest, hakkamata rohkem midagi pärima. Kui noormees soovis sellest rääkida, oli vampiir muidugi alati nõus kuulama ning vajadusel nõu andma, sest aastatega oli talle kogunenud palju kogemusi.

Neidis lõi taaskord enda silmad Ciani kätte ning mõmises omaette mõtlikult. "Väga keeruline. Raske on midagi siit välja lugeda. Kui ma nüüd seda lehte uurin, siis tegelikult saaks sinu käe kaudu tuleviku palju paremini ennustada, kui mineviku," lausus ta naeratades. Kuid ta ei andnud alla. Midagi pidi seal ju veel olema. "Nii nagu ma aru saan, siis sa kolisid Inglismaale väga noorelt, üsna kaua aega tagasi," lausus ta, vaadates küsiva ilmega noormehe poole.

[Patrick Clarke]

Jackson vaatas üllatunud ilmega majakaaslasele otsa. Nii et ikkagi oli midagi tõsist, mida neidis kiivalt varjas ning mida keegi teine teada ei tohtinud? Ta kavatses kõik välja uurida, seepärast ta noogutaski ning naeratas neidisele julgustavalt. See saab huvitav olema. "Give me your best shot," pomises ta, ulatades enda sooja käe neidisele, jäädes ootama, mida põnevat ta enda mineviku kohta teada saab.

[Cecilia M. Zabin]

Cecilia võpatas korra, kui kuulis oma nime järsku hüüdvat üle klassi, sest ta oli jäänud väga sügavalt oma mõtetesse. Ta oli hakanud just Faye'le vastama, kui Sebastian talle vahele segas. Selle peale, lõi tüdruk laua all poissi jalaga, kuid ei pööranud siiski pilku Sebastianile. "Ma olen nõus," vastas Cecilia nüüd ise enda eest ja lahkus kaksikute seast. Vähemalt nüüd saab tüdruk kellegagi normaalseltki rääkida ja miks mitte ka oma majale punkte teenida.
"Istume siia siis," näitas neiu käega tühjale lauale, mis ei olnud kaugel kaksikute lauast. "Sa võiksid tegelikult rohkem tulevikku ennustada, sest minu minevik on tõsiselt ka väga igav," naeris tüdruk, istudes samal ajal uuele pehmele tugitoolile.

[Nichole Claribel]

Nichole'i arvates oli lahe, kuidas Susannah oskas selliseid pisiasju kokku viia. "Jah, tundub loogiline küll," ütles neiu naeratades. Susannah oli hea paariline. Jälginud üürikeseks hetkeks professori liikumist klassis, viis ta kiirelt pilgu tagasi Susannahile. Noogutades keeras ta selgitustega lehe enda poole ning võttis Susannahi käest kinni. 

"Kas sa oled 16?" küsis slytherinlane peale üsna pikka kaalumist. Ega ta midagi eriti aru ei saanud, aga elujoon oli üks, millest ta teadis juba varem. Neiu võttis ette tarkusejoone ning jäi üsna tühja pilguga lehel seisvaid selgitusi lugema. "Noh, sinu IQ peaks igastahes olema võrdväärne Einsteiniga," ütles ta varsti ning võttis laual oleva paberilehe endale kätte. "Ega sul õdesid ja vendi ei ole?" küsis ta varsti. 

[Faye Kerr]

Saades esimesena hoopiski Sebastiani käest vastuse, kergitas Faye are-you-seriously-talking-with-me-stiilis kulmu, viitsimata hetkel väga sellele vastata. Kust ta üldse teadis, et tegu just selle kaksikuga on? Sest ta oli nendega seitse aastat ühes klassis käinud ja ilmselgelt tegi neil vahet. Õnneks vastas Cecilia ise ka kohe tema pakkumisele ning neidis tõusis enda eelnevast kohast, et uude üle minna. Ta võttis mugaval istmel istet ning muigas kergelt tema öeldu peale. "Ma arvan, et midagi sealt ikka leidub," oli ta kindel. "Pealegi, mineviku uurimisega saan ma üldse kindlaks teha, kas kogu see käejoonte pealt vaatamine on tõene asi või mitte. Küll hiljem jõuame tuleviku juurde." Ta ei olnud sellesse ennustamise värki nüüd sajaprotsendiliselt skeptiline, kuid nii kaua, kuni miski talle öeldu täppi ei lähe, ei osanud ta sellesse uskuda. "Anna oma käsi," ütles ta ning selle kätte saanud, uuris ta vaheldumisi käejooni ja paberilehte. "Niisiis.. Mingeid haigusi ja surmasid ma ei näe.. Vähemalt ma arvan, et ei näe. Õdesid-vendasid ka mitte." Ta kummardus klassiõe käele pisut lähemale, kui kulmukortsutuse saatel ühte joont uuris. "Okei, selle teksti järgi jääb mulle selline mulje, nagu sul oleks elus mingi kutt, kuid ma ei saa aru, kas see näitab armastust või vihkamist." Ta viis hetkeks pilgu Ceciliale.

[Cian James Harlan]

"Jah, ma kolisin Londonisse juba enne esimese klassi algust," vastas Cian Delilah'le. Korraks liikusid noormehe mõtted oma sugulastele, kelle juures ta Londonis elas. Poiss naeratas oma paarilisele. "Ega mu minevikus tõesti midagi huvitavat ei ole," ütles ta. Pealegi ei arvanud slytherinlane, et teisele pakuks huvi tema mineviku lahkamine või üritamine sealt midagi teada saada. Cian oli tavalisest perekonnast ning ainus laps. Mis seal muud öelda.

"Ega sa tea, mis kell on?" küsis James majakaaslaselt. Korraks saatis Cian ka pilgu professorile, kes klassis ringi liikus. Nemad olid oma ülesandega igatahes üsna valmis saanud. Nüüd hakkas noormeest rohkem huvitama, mis majale mis punktid lähevad. Poiss silmitses korraks veel Delilah't küsivalt, tahtes teada, kas too tahab veel üritada midagi teada saada.

[Samara Soul]

Delilah noogutas arusaadavalt. Järjekordne asi, mis neil kahel ühist oli, sest ka Delilah ei olnud Londonis üles kasvanud. Ta oli sündinud Saksamaal, sealt ka tema perekonnanimi ning Saksamaal elas neidis veel kümme aastat pärast enda muundamist. Edasi olid nad Victoriaga liikunud Prantsusmaale, kus nad järjekordseks kümnendikuks enda kanna maha panid, kuid kui asi ka seal täbaraks läks, tulin nad seitsmekümnendate algul Inglismaale. Sinna nad ka jäid, enamasti ikka Londoni ümbrusesse.

"Kindlasti on," oli neidis enam kui kindel. Cian oli lihtsalt niivõrd huvitav inimene, et teisiti ei olekski saanud. Kuid tütarlapse jaoks oli tähtsam rohkem olevik ja tulevik kui minevik. Mineviku muuta ei saanud, kuid igaüks oli enda saatuse sepp ning määras ise, kuidas nende tulevik välja nägema hakkab. Tütarlaps lükkas enda paberi kõrvale ning jäi nüüd isegi ringi vaatama. Esimese tunni kohta ei olnud ennustamine üldse halb.

[Emma-Lyne Wonderwood]

Emma-Lyne vaatas alahuult närides paberilehte, mis tema ees oli ning seejärel enda kätt ning ohkas vaikselt. Ma ei saa midagi aru, mõtles ta endamisi nördinult ning tema silmadesse tekkisid jällegi pisarad. Sügavalt sisse hingates pööras tütarlaps korraks enda pilgu teistele - osad olid enda ülesandega juba lõpetanud ning arutasid nüüd tulemuste üle. Seejärel vaatas neidis enda käekella ning nägi, et varsti peaks tund läbi ka saama. Hea seegi, ütles hääl taaskord ning ta hingas jällegi sisse, üritades rahuneda.

Viimaks ta siiski suutis midagi sealt näha. Ta nägi näiteks seda, et ta sündis suurde perre ning terve ta suguvõsa on olnud Hufflepuffi ning Gryffindori majas. Ta nägi ka seda, et nende perekonnal polnud palju raha. See kõik vastas muidugi tõele. Nüüd oli neidis isegi õnnelik, et ta ei olnud kellegagi paaris olnud, sest üsna piinlik oleks olnud, kui keegi oleks talle meelde tuletanud, et ta on vaene rott, kes ei kõlba kuskile.

Viimaks otsustas hufflepufflane lihtsalt käega lüüa ning ta lükkas paberi eemale, nõjatudes seljaga vastu tugitooli pehmet ning mugavad polstrit. Päris mugav oli. Tütarlaps sulges enda silmad ning ta pidi tõepoolest kõvasti vaeva nägema, et mitte magama jääda. Aeg-ajalt avas ta enda silmad ning vaatas enda ümber ringi. Midagi üpolnud muutunud ning tund oli endiselt peal. Tütarlaps ohkas vaikselt ning ootas edasi, ise mõeldes, et vaevalt, et ta enda majale mõne punkti teenida suutis.

[Chris Robin]

Sebastian muigas kergelt, kui Rasmus väitis, et kõik täppi läks ja ta on ennustamises osav. Well, duh! Muidugi ta oli osav. Kutt võpatas hetke, kui Cecilia teda jalaga lõi. Ouch! Ning jälgis, kuidas neiu püsti tõusis ja nende juurest lahkus. Mmmh. Siis palus Rasmus, et ta tulevikku ennustaks, ehk siis shit just got real. Seb silmitses seda kaarti ja Rasmuse kätt ja veel korra seda joonist. "Nooh," pomises Seb ning vaatas seejärel enda kätt ja kortsutas uuesti kulme. "Sa elad kauem kui mina?" pakkus Seb. Olid ju nende elujooned erineva pikkusega. "Eeeh ja sul on keegi silmapiiril," pomises Sebastian ning muigs siis kavalalt. Hehee. "Ooh, keegi vanem meist. Ja teil tundub olevat väga keeruline tulevik," sõnas Seb ning kortsutas kergelt kulme. Okei, ta mõtles osa jutust välja, just selle osa, mis seda keerulist tulevikku puudutas, aga eks see ennustamine üks soolapuhumine oligi nagunii ju. "Üks on kindel, lapsi te ei saa," sõnas Seb ning vaatas oma venda kavalalt.

[Susannah Simon]

Tahtmatult purskas Susannah naerma, kui Nichole uhkelt teatas, et peab vähemalt sama tark olema kui Einstein. Hoolimata sellest, et ta ei uskunud, nagu oleks neiu ennustamises lootusetu, kõlas antud väide küll enam kui ebaloogiliselt ning vägagi utoopiliselt. "Ja ei, mul pole õdesid ega vendi," lisas ta mõne aja pärast huulde hammustades. Punktide teenimise nimel oleks ta nõus olnud ka valetama, kuid kuna slytherinlane oli siiski tema sõber, ei tahtnud ta endast halba muljet jätta ning valeinfot jagada.

Kui akna taga järjekordne äikeselöök üle taeva käis ning seejärel müristas, võpatas Susannah märgatavalt ning haaras lauaservast, peaaegu ka vaikset halinat kuuldavale tuues. Tüdruk vihkas äikest ja lendamist peaaegu sama palju. Kui ta oli pisut rahuneda suutnud, ulatas neiu käe uuesti oma pinginaabrile, omaette vabandusi pomisedes. "Võibolla ma veel saan endale mõne õe või venna," pani ta samuti ette ning naeratas kergelt.

[Chris Robin]

Rasmus kuulas Sebastianit kulmu kortsutades. "Ei ela päeva ka kauem kui sina," ütles ta vaba kätt sirutades, et kuti juukseid sasida. Ta ei teadnud, mida Sebastian arvas, aga Rasmus küll ei kavatsenud edasi elada, kui tema kaksik, tema teine pool, surnud on. Aga kuuldes, et tal keegi vanem silmapiiril on ja neil keeruline tulevik on, pluss nad lapsi ei saa, noormees punastas. "Räägi tõsiselt nüüd," pomises ta. Polnud vaja Rasmusele mingeid lootusi anda, et oh äkki lendamise õpetaja on teda ka tähele pannud. Vähe on ju. Hea, et ta kuti nimegi teadis.

[Cecilia M. Zabin]

"No, see õdede ja vendade fakt läks täppi - neid mul tõesti pole. Samuti pole mul kedagi olulist ära surnud, näed nüüd - mu minevik on kõige igavam, mis üldse olla saab!" sõnas Cecilia. Okei, perekonnadetailid võis võibolla tõesti käelt välja ligeda. Siiski ei uskunud ta eriti ennustamisesse ja oli selle ala suhtes suhteliselt ükskõikne.
Kui tüdruk kuulis, mida Faye järgmisena ütles, ei uskunud tüdruk oma silmi. Kas ta rääkis Sebastianist? Ilmselgelt, aga nende vahel ei olnud ju mingit kindlat asja. Nende suhe oli lihtsalt... keeruline, kuid neiu ei tohtinud seda fakti praegu ära reeta. "See kuti-fakt läks sul nüüd küll väga mööda," lausus Cecilia, "liigume edasi parem tuleviku poole või midagi." Tüdruk tahtis seda jututeemat juba lõpetada, sest ta polnud tead mis hea valetaja või asjade varjaja.

[Nichole Claribel]

Nichole naeris peaaegu et Susannahiga kaasa, kui too peale Einsteini mainimist naerma hakkas. Ikka veel naeratades kergelt pead vangutanud, pööras ta tähelepanu tagasi Susannahi käele. Vali kõuekärgatus pani ka Nichole vaevumärgatavalt võpatama, kuid nähes oma paarilise reaktsiooni sellele, tundis neiu kergelt muret. Justkui abi otsides vaatas ta klassis ringi, pilk liikumas üle professori ning juhtumisi ka ühe suurema Gryffindori poisi, kes parasjagu kellegi teisega paaristööd tegi.

Kui Susannah oli niiöelda taastunud, hingas slytherinlane kergendunult. "Jah, kindlasti saad sa endale veel sugulasi," ütles ta tahtmatult julgustava naeratuse saatel. Veendunud, et ravenclawlane on nüüd jälle tema ise ning et hetkel mingit kõuekõminat ei olnud, keskendus ta jälle teise käele. "Räägi, oled sa viimasel ajal kedagi toredat kohanud?" küsis Nichole, lootes, et teine ikka saab aru, mida ta selle toreda all mõelnud oli. Paberit ja kätt kokku pannes, oli ta leidnud vaid millegi hea märke. Võib-olla oli tegu mõne õnneliku mälestusega, aga tegelikult oli seda rohkem näha tütarlapse näolt, kui tema käejoonte pealt.