|
|
Post by Gregor Zimmer on Jun 8, 2013 13:43:58 GMT 3
Sel kolmapäevasel päeval oli ilm väga halb. Välgutas, vihma sajas ning oli meeletult tuuline. See tuul kostus ka kõrgele ennustamise torni ning seetõttu olid aknad seekord kinni. Akende ees olid tumedad kardinad, need olid tumesinised. Just nagu taevas. Ruum ise oli väga hämar nagu tavaliselt. Eemal olevas kaminas praksus hele tuli, mis muutis torni natuke soojemaks, kuid see ei tähendanud, et seal soe oleks olnud. Ei, seda mitte. Ka ümmargustel laudadel olid tumesinised katted ning igal laual oli üks kristall-kuul. See ei olnud küll tänase tunni teema, kuid need kuulid olid seal alati. Ümber laudade oli kolm väga mugavat tumesinise polstriga sametised tugitoolid, kus oli väga hea magama jääda, kui tund liiga igavaks muutuma hakkas.
Eemal oleval riiulil paistsid kõiksugu ürdid, kaardid ning muud, mida tavalised sortsid ennustamisel kasutasid. Professori laual asetses hunnik pabereid ning nurgas oli... kitarr. Professorile kuuluv ese, mis pidi talle nö. õnne tooma. Ennustajana uskus ta sellesse. Seinal, kus veel vaba ruumi oli, olid võikad postrid needustest või kaetamistest. Maas asus kaunis kallis Pärsia vaip, mille professor Zimmer sinna toimetanud oli. Ühesõnaga - kõik oli enam-vähem muutunud uue professori tulekuga. Lämmatav hais oli klassist igatahes lahkunud ning see oli asendunud meeldiva viirukilõhnaga. Samuti andsid omalt poold juurde kaminasimsil põlevad lühnaküünlad, mis pidid vaime klassis hoidma, et nendega ühendust võtta saaks.
Professorit ennast veel klassis ei olnud. Tema oli enda kabinetis ning tegi vaikselt ettevalmistusi. Ta oli maha ajanud enda nädalase habeme ning üritanud viisteist minutit enda sakris poolpikki juukseid siluda. Seda muidugi asjatult. Mees kandis tumedaid teksaseid, musta triiksärki, kingi ning ümber tema õlgade oli viisakas kuub. Tema arust täiesti normaalne riietus selleks, et esmakordselt õpilasi õpetama hakata. Mees oli sellest teadlik, et enamik ennustamist mingiks lobajutuks pidas, kuid Gregor otsustas nende arusaama selles muuta. Ennustamine ei pidanud olema igav vaid hoopis huvitav, isegi, kui sellesse ei usutud.
Tunni alguseni oli veel viisteist minutit jäänud ning õpilastel oli kõvasti aega, et klassi koguneda ning tunniks ettevalmistusi teha.
|
|
|
|
Post by Nichole Claribel on Jun 8, 2013 13:55:43 GMT 3
Nichole kõndis tüdinud näoga trepist üles ning mõtles veel nüüdki, et ta ei taha väga ennustamise tundi võtta. Samas oli ta kuulnud, et jällegi on tunnis uus professor ning seega oli neiu uudishimu liiga suur. Kui Slytherinlane juba peaaegu kohal oli, tundis ta asja vastu juba isegi huvi ning tema tuju paranes märgatavalt.
Teadmata, kas ta on liiga vara kohale tulnud, või on keegi juba kohal, suundus tüdruk julgelt klassi. Uudishimulikult vaatas ta kohe ruumis ringi ning tundis isegi kerget pettumust, et professorit seal ei olnud. Siiski oli klass võrreldes eelmiste aastatega palju meeldivamaks muutunud ning neiu ei tundnud enam vajadust kõige tagumisse ja eraldatumasse nurka istuda. Nichole istus seega esimestesse pinkidesse. Tool oli mugav ning nüüd oli vaja ainult tunni algust oodata.
|
|
|
|
Post by Alicia Green on Jun 8, 2013 13:57:04 GMT 3
See oli lihtsalt uskumatu, mida õpilased esimesel septembril näinud olid. Terve kari uusi noori ilusaid meesõpetajaid. Võimatu oli niimodi õppida. Aga direktor vist selle peale ei mõelnud, kui ta kõik nii ilusad mehed kooli tööle võttis. Vähemalt olid nad ka asjalikud. Targad ja ilusad. Hea kooslus. Ennustamine, üks tundidest, mis Aliciale varasemalt väga meeldinud ei olnud aga nagu varem teada oli, ta võttis niipalju tunde, kui üldse võimalik oli. Talle meeldis õppida, kuid see ei tähendanud, et ta enda sotsiaalse elu nurka heidaks. Nüüd ronis neidis redelist ülesse ja jõudis ennustamise klassi. See oli muutunud. Palju kenam, kui enne. Kerge naeratus näol, valis Al endale koha välja ja võttis istet. Väljas oli ikka jube ilm ja kuna nad olid täpselt torni katuse all, siis oli hästi kuulda, kuidas vihm vastu katust peksab.
|
|
|
|
Post by Susannah Simon on Jun 8, 2013 14:01:02 GMT 3
Susannah ronis ennustamise torni trepist rutuga üles ning sisenes klassiruumi, kartes, et on juba hiljaks jäänud. Avastanud aga, et klassis polnud veel peaaegu kedagi, hingas neiu kergendunult. Samas oli tal vastas järgmine ülesanne - kas istuda kellegi kõrvale või üksinda. Viimaks otsustas ta siiski Slyhterini õpilase Nichole'i kasuks, keda ta mõned päevad tagasi raamatukogus näinud oli.
"Tere," ütles ta vaikselt ning võttis ettevaatlikult istet. "Ma arvan, et see on üks raskemaid aineid," tunnistas ta pärast hetkelist pausi ning silmitses mõtlikult klassiruumi, eriti kaminat. Tuli talle millegi pärast väga ei meeldinud ning see, et igal pool põlesid küünlad, tekitas pisut kõhedust. Tundus, nagu oleks ta mingis väga veidras kirikus. Kuna iga laua taga oli kolm mõnusat tooli, ootas neiu, et keegi veel nendega ühineks. Samas poleks tal midagi ka vastupidise olukorra vastu olnud, kuid ravenclawlane kartis, et kahekesi jäämisel suureneb tõenäosus, et õpetaja võib teda küsida. Ennustamine tundus päris keeruline ning tüdruku jaoks, kes armastas loogilisust, ka arusaamatu-
|
|
|
|
Post by Nichole Claribel on Jun 8, 2013 14:09:04 GMT 3
"Oh, tere," ütles Nichole Susannahile, kes talle üsna toredana tundus. Neiul oli hea meel, et keegi oli tema juurde istunud. Tavaliselt jäi ta alati tundides üksinda. "Kes teab," vastas Nichole klassikaaslasele,"võib-olla on uue õpetajaga asjad teistsugused."
End kergelt mugaval toolil kohendades, saatis tüdruk üle klassiruumi pilgu. Õpilasi oli veel vähe kohale jõudnud ning ka õpetajat ei paistnud veel kusagil. Üritades mõelda mingile heale teemale, mida Susannahiga arutada saaks, jälgis Nichole samal ajal ta pilku. "Kas midagi on valesti?" küsis Slytherinlne, pannes tähele Susannahi pikka pilku kaminale ja klassiruumile.
|
|
|
|
Post by Patrick Clarke on Jun 8, 2013 14:20:04 GMT 3
Jack ei teadnud täpselt, kuidas vastu võtta olukord, mil ta pidi ennustamisesse minema. Tavaliselt oli talle ennustamine väga meeldinud, sest seal ei pidanud palju mõtlema vaid eelkõige valetama. Kuid esimesel septembril oli noormees aru saanud, et neil on uus ennustamise professor, mis tähendas, et enne, kui ta enda vana strateegia kallale asuda sai, pidi ta teada saama, mis sorti professoriga oli tegu. Kui too oli loll nagu lammas, siis võis Jack kümme korda enda surma ennustada, kuid kui tegu oleks pidanud olema intelligentse meesterahvaga, siis pidi noormees midagi muud välja mõtlema, sest kunagi päriselt ta midagi kristall-kuulis või kaartides näinud ei olnud.
Ta ronis kerge vaevata redelist üles ning jõudnud klassi, jäi ta hetkeks suu ammuli. Päris palju oli muutunud, lõhm küll, kuid klassi müstilisus oli endiselt seal. Kõrgemad jõud. Noormees saatis pika pilgu Suzie poole ning paratamatult tekkis muie tolle huulile, kui ta viimaks enda parima sõbranna juurde läks ning tolle kõrval istet võttis. "Ning ära isegi mitte ütle, et sa kedagi teist siia ootad. Siin on kolmas koht ka," vastas ta turtsatades, võttes kotist välja õpiku ning ei midagi enamat. "Huvitav, mida meile sel aastal õpetatakse?" sosistas ta gryffindorlasele, kuid tegelikult oli see küsimus rohkem talle endale mõeldud.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 8, 2013 14:24:28 GMT 3
Taaskord üks tund, kus Delilah polnud kunagi käinud, kuid ta oli selle kohta kuulnud igasugu huvitavaid jutte. Näiteks seda, et nende eelmine professor pidi olema peast veidi soe ning see tund on üleüldse suht mõttetu. Kuid vampiirile meeldis ennustamine. Vähemalt nii palju kui ta sellest teadis. Ajal, mil neidis oli veel inimene olnud, oli talle kaardimoor kord kaarte ladunud ning siis oli "surm" sealt ära tulnud ning tal oli õigus olnud. Nädala pärast oligi tüdruk enda maise eluga hüvasti jätnud ning pimeduse lapseks saanud.
Neidis vaatas enda ümber ringi ning ronis seejärel nõtkelt ning ilma igasuguse vaevata redelist üles. Jõudnud klassi, libistas ta enda silmad kiirelt üle selle ning tervitas tuttavaid nägusid, kributades veidi nina selle imeliku lõhna peale, mida ta alati Jacki läheduses tundis. Tema ju ei teadnud, et tegu oli libahundiga ning tal ei olnud nendega mingeid kogemusi, et ta selle lõhna koheselt ära tunneks.
Delilah otsustas teistest veidi eraldi asuva laua kasuks, mis asus akna lähedal. Ta võttis natuke liiga pehmes ning soojas tugitoolis istet ning asetas asjad kotist lauale. Seejärel jäi ta kerge huviga tunni algust ootama.
|
|
|
|
Post by Alicia Green on Jun 8, 2013 15:45:18 GMT 3
Alicia pilk oli pööratud klassi ukse poole ehk augu poole põrandas, kuhu sai, kui redelist ülesse ronida. Viimaks aga sai ta rahuneda, sest Jack tuligi kohale. Ta ei pidanud üksi seda jubedust läbi tegema. Aga tegelt ta ei teadnud, kas see ikka saab nii jube olema. Loodetavasti mitte. Alile ei jäänud märkamata Jacki ilme, millega ta noore rave poole vaatas. Kui Jack tema kõrval istet võttis, asus Al kohe asja kallale: "mis see oli?" Tüdruk muigas. Kas Jack oli tollest sisse võetud?
Ei oodanud ta siia lauda enam kedagi, kuid see oli hetkel ebaoluline. Palju huvitavam oli kuulda, mis Jackil öelda on.
|
|
|
|
Post by Patrick Clarke on Jun 8, 2013 16:06:42 GMT 3
Jack kergitas õrnalt enda kulme ning köhatas vaikselt, justkui oleks ta sääse alla neelanud. Tüüpiline Alicia - eirab kõiki libahundi küsimusi, kuid kui ta midagi teeb, peab tüdruk koheselt tähele panema. Noormees sättis enda vihikuid ning muid asju, mida võis selles tunnis vaja minna ning ta vaatas mõistmatul ilmel neidisele otsa.
"Mis?" päris ta tõsiselt. Siis vaatas ta taaskord Susannah' poole ning ta ohkas kergendunult. Ta oli arvanud, et sai jällega midagi hakkama. "Ei-ei, ära hakka siin endale illusioone tekitama, Ali," vastas libahunt tülpinult. See, et tal Susannah'iga viimane kord väga tore õhtupoolik oli olnud, ei tähendanud, et ta endiselt poleks enda sõbrannasse armunud olnud. Tegelikult ta ei teadnudki enam, kas tegu oli armunudolekuga või lihtsalt kiindumusega, sest noormees oli seda kõike liiga kaua tundnud. Huvitav, et tüdruk kunagi tähele polnud pannud, aga samas oli nii parem ka. Ta ei tahtnud enda head sõpra kaotada, sest oli ilmselge see, et Alicial on silmi kõigi poole, välja arvatud Jacki.
"Ta on lihtsalt sõber ja me saime ühisele jutule. Me alles tutvusime," lausus noormees ausalt. Tal polnud midagi varjata, olgugi, et ta arvas, et Suzie on armas. Alicia oleks pidanud ju teadma, et noormees ei hüppa armuseiklustesse nii kergelt. Jack oli romantik.
|
|
|
|
Post by Alicia Green on Jun 8, 2013 16:18:51 GMT 3
Alicia piilus Susannahi poole. "Ta on armas." Siis viis ta pilgu tagasi enda parimale sõbrale. "Hea, et sul tore õhtu oli." Alil oli lausa masendav kõrvalt vaadata, kuidas Jack kellegiga üldse koos ei olnud, venitas alati suhtesse astumisega ning nii võis ta kaotada kõik tüdrukud, kes talle natukenegi meeldisid. Kuid see oli tõsi, Alicia ei olnud kunagi arvanud, et Jack võiks teda tahta. Al pidas teda enda sõbraks. Jah, Jack oli väga nägus, kuid siiski vaid sõber.
Aga samas oli Jack nii tore ja lahke inimene, romantik, iga tüdruku unistus, kuid paratamatult sattusid alati tüdrukud nende nn. pahade poiste küüsi. Samamoodi nagu Alicia oli hetkel kiindunud kellegisse, keda ta isegi vaadata ei oleks tohtinud. Keelatud suhe. See kõlas nii põnevalt. "Ehk me saame täna teada, kuidas teie suhe edasi areneb," lausus Alicia viimaks muigega ning viipas klaaskuuli poole, mis nende ees laual seisis. Jacki ei töganud Al kunagi halvaga. Ta soovis Jackile kõike kõige paremat.
|
|
|
|
Post by Patrick Clarke on Jun 8, 2013 16:44:41 GMT 3
Jackil oli hea meel, et Alicia Susannah'it aksepteeris ning teda nö. heaks kiitis, sest Alicia arvamus oli noormehele tähtis. Ta muidugi lootis, et saab Suziega natuke lähedasemaks, kuid ta ei kavatsenud ka pealetükkiv olla. Ta tahtis anda inimestele õhku ning ruumi hingamiseks, olgugi, et Jack ise kibeles küll kedagi õnnelikuks tegemisega. Ta oleks nii väga tahtnud saata kellelegi lilli, kutsuda välja kohtingule. Jah, ta oli hea poiss ning ta tahtis endale head tüdrukut, kuid võib-olla oleks selles tüdrukus olema just midagi sellist, mis noormeest enda mugavusstsoonist välja toob. Alicia oli piisavalt rebel, aga too oli ainult sõber. Kunagi väga-väga ammu olid nad suudelnud, aga see oli ka olnud purjuspeaga ning ainult prooviks. Tol hetkel oli keemia null olnud ning nüüd oli sellest alles ainult põgus mälestus.
"Ole kuss," lausus noormees muigega. Ta ei tahtnud eriti sel teemal rääkida, sest ta ei tahtnud, et Susannah neid kuuleks ning Jacki mingiks veidrikuks peaks. "Räägi parem endast ning enda silmarõõmust ning katsu sa vaid öelda, et sul kedagi ei ole. Ma pole ammu sind sellise roosinupuna näinud," lausus libahunt muigega, müksates tüdrukut küünarnukiga roietesse. Ta teadis neidist hästi ning teadis, mil too on armunud. Antud hetkel oli ta seda kindlasti, selles oli Jack kindel. Ning poiss ei olnud eriti kurb ka selle üle. Nad mõölemad väärisid enda ellu kedagi, kes neid õnnelikuks ning paremaks inimeseks tegid.
|
|
|
|
Post by Alicia Green on Jun 8, 2013 17:02:55 GMT 3
Alicia hakkas paanitsema ja kotis sorima. Kurat küll, miks oli ta pidanud hakkama sellest teemast üldse rääkima! Ta ei suutnud Jackile valetada ja tõtt ta ka rääkida ei saanud, see oleks liiga mark olnud. Crush nende kooli ravitseja vastu, no mida veel! "Ah, ära aja, mul ei ole küll kedagi," üritas ta välja vingerdada ja noogutas väga "ausa" pilguga. "Ma olen ainult tuupinud ja lendamas käinud, mingi mehe jaoks müll küll aega ei ole hetkel." Jah, sest Jack uskus ju teda täiega. Viimasel ajal ei olnud Alicia enam puhketoas nähagi olnud. Närviliselt toksis ta sulega vastu lauda, ja teise käega keerutas juukseotsi. Ta ei osanud Jacki eest midagi varjata.
|
|
|
|
Post by Cecilia M. Zabin on Jun 8, 2013 17:58:00 GMT 3
Olenemata ilmast oli Cecilial täna väga hea tuju ja keegi ei tohtinud seda ära rikkuda. Ta oli jalga pannud ka oma uhiuued baleriinad, mis olid tõesti ilusad ja tüdruk oli ääretult uhke nende üle.
Jõudnud lõpuks klassi, oli Cecilia juba valmis selleks rõvedaks ja lämmatavaks haisuks, mis seal klassis tavaliselt olnud oli, aga tema üllatuseks oli klassis ülimalt meeldiv lõhn. Neiu näol püsis naeratus ja ta valis endale koha üsna klassi ääres, kuhu õpetaja tähelepanu võib-olla nii palju tähelepanu ei pööra, sest Ceciliale see tund eriti ei meeldinud. Istudes tugitoolile, sättis ta ennast mõnusalt sisse ja jäi tunni algust ootama.
|
|
|
|
Post by Faye Kerr on Jun 8, 2013 18:12:12 GMT 3
Neid selle aasta esimesi tunde, kuhu Faye ideelisest minema oleks pidanud, kuid siiski kohale ei jõudnud, hakkas juba natuke liiga palju kogunema. Mitte, et see tema süü oleks olnud. Ta oli alati kas liiga väsinud, liiga ametis millegagi või talle lihtsalt ei meeldinud see tund.. Essad tunnid olid mõttetud niivõinaa - kõik lubavad, et see aasta tuleb kõik teistmoodi, kuid lõpuks on ikka sama jama, mis enne. Ennustamine oli üsna selline lambine tund neidise jaoks alati olnud ja üldjuhul poleks ta ilmselt sinna kohale ilmunud. Ometi oli peagi näha ühte blondi peanupukest alumisest uksest sisse tulemas, vaadates pisut kahtleva ilmega seal ringi. Okei, haisu enam ei olnud. Samuti ei näinud kogu see paik nii kopitanud välja. Kuid siis märkas ta kogu selle ruumi ning ilmselt ka terve tunni kõige paremat asja - t u g i t o o l i d! "Päriselt?!" hüüatas ta rõõmsalt, minnes otsejoones kahe enda majakaaslase juurde, kes ilmselt äsja midagi sosistanud olid, sest Alicia nägu reetis nii mõndagi, ning lihtsalt vajus sealse laua viimasesse tugitooli. "See on mu uus lemmiktund," lausus ta kindlameelselt, sättides ennast pehmele istmele võimalikult mugavalt istuma. Vaene õpetaja, kes sellises tunnis sellised istmed valis - edu talle õpilaste ärkvelhoidmisega!
|
|
|
|
Post by Cian James Harlan on Jun 8, 2013 18:25:29 GMT 3
Cian ronis mööda redelit klassi ning ajas end siis sirgu. Kohendades hetkeks oma käes olevat koolikotti, üritas noormees endale aega võita, otsustamaks, kuhu ta istuda saaks. Nähes ühte majakaaslast, keda ta peaaegu ainukesena tundis, üksinda laua taga istumas, suundus ta sinnapoole. "Tere," ütles poiss kergelt naeratades. Lootes, et koht ikkagi on vaba, istus ta aeglaselt ühele kahest vabast toolist. Kui tüdruk teda sinna ei tahtnud, oleks ta võinud seda lihtsalt öelda. Neiu tundus selline julge olevat.
Hetkeks klassi sisustust vaadanud, peatus tema pilk uuesti Delilah'l. "Mida sa siis tänasest tunnist ootad?" päris Cian üsna huvitunult. Käsil oli alles esimene ennustamise tund kogu aasta jooksul ning poiss ei olnud veel isegi kindel, mis siin toimuma hakkab. Samas ei olnud tal koolis veel ka peaaegu ühtegi lähedasemat sõpra ning see ajendas noormeest Delilah'ga vestlust arendama.
|
|
