I tund!

[Patrick Clarke]

Jack kuulas professori ära ning pööras seejärel enda pilgu Aliciale, huulil õrn naeratus. Ta teadis, et nüüd saab ta küll teada, mis Aliciaga toimunud on ning millest too kohe üldse rääkida ei taha. "Nüüd jääd sa küll vahele," lausus gryffindorlane majakaaslasele, võttes kätte paberilehe. Teise käega võttis ta kinni tüdruku soojast käest, vaadates hetkeks veel tüdrukule otsa. Neidise käed olid nii soojad, aga ei olnud ka midagi imestada - klass oli päris soe.

Akna taga müristas endiselt ning vahepeal muutus klass valgemaks, kui välk läbi kardinate sähvatas. "Okei," lausus noormees viimaks, uurides paberilehte, samal ajal enda nimetissõrmega üle tüdruku elujoone tõmmates. "Ma arvan, et sa oled umbes seitseteist ja käid seitsmendas klassis. Ilmselt Gryffindori majas ning sul on sõber nimega Jack. Vastab tõele?" päris ta, olles samal ajal täiesti tõsine. Ta vaatas taaskord neidisele otsa, suunurgad viimaks laiaks naeratuseks kaardumas.

See oli totaalne jama! Ta uuris nüüd seda neetud lehte tõsiselt, vaadates samal ajal tüdruku kätt. "Oota, ma näen mingit meest. Ta on sinust vanem," lausus ta viimaks mõtlikult, vaadates küsiva ilmega tüdrukule otsa. Mis see nüüd tähendama pidi?

[Cian James Harlan]

Cian hakkas pea et valjult naerma, kui Delilah väljendas muret tema tervise pärast. Poisi arust oleks neiu ise pidanud vaatama, et ta ei külmetuks. Kui tüdruku käed on nii külmad, vihjab see küll pigem sellele, et haigus on tema poole teel. "Sa peaksid ise paksemaid riideid kandma," ütles ta neiule vaikselt.

James põrnitses veel mitu aega Delilah'i kätt. "Noh, kui nüüd seda joont arvestada, siis sa oled tüdruk," ütles noormees tõsise ilmega, selgitustega paberit oma näole lähemale tõstes. Kergelt naerma hakates, vaatas ta tüdrukule otsa. Too tundus kuidagi pinges olevat, kuid noormees üritas sellele mitte mõelda. Pealegi oli neiu silmades kergelt imelik pilk.

Pilku tagasi paberile viies, üritas ta järgmist tuttavliku joont leida. Pilt ja käsi ei läinud Ciani arust sugugi kokku. "Ma ei tea, mida sellest arvata, aga mulle tundub, et selle joone järgi oled sa kunagi raskelt haige olnud?" viimane lause oli kõlanud pigem küsimusena. Kõhklevalt vaatas ta neidise poole, et too tema sõnu kas kinnitaks, või need ümber lükkaks. Enda arvates oli Cian kõige halvemate nägemisvõimetega õpilane kogu koolis. Pealegi ei uskunud ta ennustamisse.

[Samara Soul]

Tütarlaps rahunes natuke, kui Cianit naermas nägi. Tegelikult oli see üleüldse esimene kord, kui ta noormeest niimodi naermas nägi. "Minu riietel pole häda midagi," lausus neidis ilma pikemalt mõtlemata. Ta vaatas noormehe poole ning kuulnud, mida Cian järgmiseks paberilt välja loeb, turtsatas Delilah. "Wow, milline avastus," lausus ta nüüd isegi naerma puhkedes. Ta ohkas sügavalt ning kuulas, mis noormehel veel öelda on. Järgmine avastus muutis aga neidise taaskord tõsisemaks ning ta noogutas aeglaselt. Delilah oli tõesti väga haige olnud, leukeemia just siis, kui teine maailmasõda oli alanud. Sel ajal ei olnud võimalik seda kuidagi ravida ka, nii et poleks Victoria Delilah't muutnud, oleks too ammu kuskil Põhja-Saksamaal sängi maetuna.

"Pikem jutt, aga nüüd olen ma elus ja terve," lausus neidis julgustavalt naeratades, peatumata pikemalt enda haiguslool. "Tahad ma räägin sulle ka su kurvast minevikust või tahad jätkata minu uurimisega?" Tegelikult hakkas Delilah isegi juba huvi tundma. Mida noormees veel teada võiks? Sest nüüd oli juba kaks asta, mis neidise puhul täppi läinud oli.

[Gregor Zimmer]

Professor Zimmer kõndis mööda klassi edasi-tagasi, jälgides õpilaste tööd ning pannes samal ajal kirja mõned märkmed ning kommentaarid nende arengu kohta. Osad said väga hästi hakkama, kuid oli ka neid, kellel lihtsalt ei olnud ennustamise suurepärase kunsti jaoks annet. Polnud viga, vähemalt nemadki üritasid ning miinuspunkte ei pidanud mees esialgu kellelegi panema. Kuid veel ei hakanud ta majadele ka punkte lisama, sest tahtis näha, milleks nad veel võimelised on.

"Tubli, preili Simon, jätkake samas vaimus," lausus mees naeratades ning kõndis edasi. Talle jäi nüüd silma üks Slytherini paar, kes olid teada saanud tüdruku kohta sügavamaid saladusi. "Ärge andke alla, härra Harlan, üritage teada saada kõik, mis tänu sellele joonisele on võimalik," julgustas ta Cianit, vaadates samal ajal natuke murelikult Delilah'i poole. Seejärel suundus Gregor kaksikuteni ning ta jäi nende juures seisma. "Poisid, üritage nüüd natuke rohkem."

Sellegi poolest ei olnud Zimmer pahane ega midagi. Ta oli kunagi ka ise jube möllupoiss olnud ning see ei olnud eriti kaua aega tagasi olnud. Mõned mäletasid teda endiselt.
Gregor suundus tahvli juurde ning võttis välja enda võlukepi. Tahvlile ilmus kaunis kirjas paar sõna:



3 punkti enda majale said -
5 punkti enda majale said -
10 punkti enda majale said -



Kuid nimesid nende taha kirja ei läinud. Veel. Gregor võttis lauanurgal istet ning libistanud käed rinnale risti jäi ta rahuloleva muigega vaatama, kuidas õpilased edasi hakkama saavad. Võib-olla antud punktisüsteem oli neile kergeks motiiviks.

[Chris Robin]

Rasmus suunas pilgu tagasi Sebastiani käele, kuid tõmbas siis lehe endale lähemale, et seda hetke silmitseda. Ta oli küll õpsi sõnade peale silmi pööritanud, aga noh, võis paar punkti ka teenida majale. "Sa elad veel kaua, kuigi sinu lähitulevikus on pisut raskemini viga saamine.." Rasmus kortsutas kulmu ja vaatas Sebastianile otsa, pilgus kerge mure peegeldumas. Noh, ta ei olnud täiesti ennustamisse uskuja, aga samas ei eiranud ta fakti, et paljud ennustused on täide läinud. Seega ta ikka muretses. Aga vanem kaksik langetas pilgu taas, et kuti kätt silmitseda. "Sinu tulevik tuleb muidu päris hea, sa saad kõrge töökoha.."

[Chris Robin]

Mis mõttes pingutagu rohkem, Rasmus pani jumala täppi kõik ju. Nad peaks selle ülesande eest maksimum punktid saama! Okei, see oli natuke ebaaus, aga siiski. Õnneks või kahjuks ei jõudnud Seb õpsile miskit vastu öelda, sest ta kuulis oma venna järgmisi sõnu ning kortsutas kergelt kulme, kui muret tema silmis nägi. "Päriselt räägid või?" küsis Sebastian muiates. Oh come on... Samas oleks see väga loogiline, et just tema viga saab, juba väiksena oli tema see, kes rohkem viga sai. Seb tõmbas joonise endale lähemale ning silmitses ka enda kätt. Segane värk. Kogu see ennustamine oli üks segane värk. "Nooh, see töökoha värk on ilmselt tõene," muigas Seb rahulolevalt ning müksas oma venna õlga käega, mida vend kinni ei hoidnud. Ilmselt läheb ministeeriumisse, nagu isa ja emagi. Polnudki muud valikut neil. Hea teada, et ta enne sinna jõudmist ära ei sure.

[Cian James Harlan]

Cian muigas, kuuldes tüdruku reaktsiooni tema soo ennustamise peale. "Kui sa tahad, võid ju proovida," ütles noormees aeglaselt, kui too küsis, kas nüüd on tema kord Ciani kätt lugeda. Veel viimast korda tõstis Slytherinlane veel korraks paberi majakaaslase käele lähemale, üritades veel mingitki sarnasena tunduvat joont leida. Paar korda pilku jooniselt käele saatnud, pobises ta tavalistele inimestele kuuldamatult. "Tundub, et su perekonnaga on juhtunud mingi tragöödia, või on nad lihtsalt surnud ja see on sind vapustanud." sedasi väga vaikselt rääkides lasi noormees Delilah'i käest lahti.

"Ei midagi rohkemat," ütles ta piisavalt valjult, arvates, et eelnevat juttu ei olnud tütarlaps kuulnud. Kõigepealt oli poiss ennustanud, et neiu pidi juba ammu surnud olema ning nägi tema minevikus surmavat haigust. Olles ennustamises täielikult alla andnud, keeras ta oma peopesa ülespoole, et neiu nüüd seda lugeda saaks. Isegi professori julgustavad sõnad ei suutnud teda oma masendusest välja tuua. Ainus, mis ta enda arvates oli öelnud, oli puhtlollus ning nüüd on see fakt, et ennustamises on ta lootusetu. "Lase käia," ütles ta väljakutsuvalt naeratades. Sisimas lootis poiss, et Delilah on ennustamises sama "halb" kui tema, sest siis ei oleks tal ehk endast nii hale.

[Chris Robin]

"Noo, kui see leht ei valeta, siis räägin päriselt jah," ütles Rasmus pisut pead kallutades. Aga töökoht ilmselt küll jah. Come on, nad saavad raudselt kõrgetele kohtadele. Neist saab kahepeale uus minister. You'll see! Rasmus silmitses uuesti lehte, Sebastiani kätt ja siis Ceciliat. Ta luges kuti käe pealt välja, ka, et tal on praegu mingi keeruline suhe tüdrukuga, aga et selle tulevik on segane. Aga seda ta välja ei öelnud. "Okei, vaata minu kätt," ütles Rasmus Sebastiani omast lahti lastes, et kutt tema oma loeks.

[Samara Soul]

Delilah vaatas klaasistunud pilguga noormehe silmi, kui too pomises tütarlapse perekonnast. Oh jaa, neidis oli seda kuulnud. Vampiiri meeled olid teravad ning ta oleks seda pominat isegi klassi teisest otsast kuulnud, kui ta oleks piidavalt sellele keskendunud.
Nüüd vaataski ta noormeest ning sai aru, et Cian ei uskunud eriti sellesse käejärgi ennustamisvärki. Noh, hea seegi, kuid tundus, et Ciani tuju langeb seetõttu ära. "Mu vanemad on tõepoolest surnud. Ma elan enda tädiga, Cian. Nii et ära muretse, su ennustamisel pole häda midagi," lausus tütarlaps õrnalt naeratades. Tal oli poisist nii kahju.

Viimaks ta aga köhatas ning ta võttis noormehe sooja käe enda pihkudesse. See oli nii soe ning tekitas vampiiritaris veidra tunde, kuid ta lootis, et noormehel külm ei hakka. "Olgu," lausus tütarlaps, vaadates korraks lehte enda juures. Ta silmitses joonist, jooni noormehe käel ning seejärel mõisteid ning viiteid sel paberilehel. "Sa oled asiaat, aga seda on näha," lausus ta viimaks. "Sul on perekonnaga keerulised suhted, on mul õigus?" päris ta ettevaatlikult, tõstes enda pilgu taaskord majakaaslase näole, silmitsedes teda murelikult. Delilah oleks andnud kõik, et enda vanemaid uuesti näha. Vähemalt ema.

[Faye Kerr]

Faye ei muutunud isegi pahaseks selle peale, et vähemalt üks tema kahest majakaaslasest ei teinud temast väljagi, sest ta kuulis, mida poiss ütles Aliciale. Ja see muutis ta hoopis uudishimulikuks. Alil oli salajane poiss-sõber? You go, girl! Midagi rohkemat ta siiski enda kahelt pinginaabrilt teada ei saanud, sest juba tuli õpetaja klassi, keda ta varasemalt õhtusöögil näinud oli. Ta kuulas ülesande ära ning viis pilgu Jackile ja Aliciale, mõeldes, kas teeb koos nendega koostööd või otsib endale kellegi teise, kes on samuti näiteks kolmeses grupis või midagi. Natuke aega ta jälgis nende kahe tegevust, kuid viis üsna peagi silmad klassis ringi käima. Väga palju rahvast seal muidugi ei olnud, kuid see-eest nägi ta enda majakaaslast Ceciliat, kes oli.. kaksikutega?! Why? Ei näinud välja küll, nagu tüdrukul oleks nendega väga lõbus. "Hei, Cecilia," hüüdis ta, mitte küll päris valjult üle klassi, kuid siiski piisavalt kuuldavalt. "Tahad ma ennustan su minevikku?" küsis ta muiates.

[Chris Robin]

Sebastian mühatas kergelt. Tea, kui tõesed need ennustamise värgid olid. Eks ta üks pada ajamine oli suht. Kui keegi teine oleks ta mineviku kohta pea kõik ära rääkinud, oleks ta ehk uskunud isegi, et sel asjal võib reaalne tõepõhi all olla. "Okei," muigas Seb ning võttis nüüd venna käe. "Oi, näe, meie minevik on üsna..." Sebastian katkestas, kui ta kuulis kedagi hüüdmas Cecilia nime. Kutt saatis pilgu Dorgi suunas, kes kisanud oli. "She's busy!" hüüdis Seb mõnitavalt vastu ning vaatas hetke muiates Cecilia poole. Seejärel pöörass ta tähelepanu jälle Rasmuse käele, vaatamata kordagi seda tobedat paberit. "So, sa sündisid peaaegu samal ajal, kui su kaksikvend," see noorema kaksiku teema ei meeldinud Sebastianile mitte üks raas. Nad olid sama vanad for fucks sake. Mis see paar minutit luges? "Sa oled suurema osa oma elust elanud väikses linnas nimega Bath. Oii, näe, siin on kirjas, et sa käid võlurite koolis. Wow, sa oled puhtavereline," muigas Sebastian üsnagi üleolevalt. Ta oli vägagi uhke oma perekonna puhtaverelisuse üle, nagu ka tema vend.

[Chris Robin]

Rasmus jälgis Sebastiani nägu ning muigas peagi kergelt. "Ma arvan, et see sinu karjäär tuleb ennustamises, sa oled vägagi osav," ütles Rasmus pisut noogutades. Kõik oli täppi läinud. Ning isegi verestaatuse ütles ära. Whoa. Ning kui Sebastianile ei meeldinud, et ta noorem kaksik on, siis Rasmusele meeldis küll sellega teda aeg-ajalt nokkida. "Ja mis sa mu tuleviku kohta näed?" küsis Rasmus lehte Sebastiani poole lükates. Nad võiks mõned punktid ka saada ikkagi.

[Cian James Harlan]

Cian saatis korraks pilgu tahvlile. Punktide saamise võimalus oli tõesti ahvatlev. Seejärel vaatas ta uuesti oma paarilist. Tüdrukust oli kena teda lohutada ning noormees isegi naeratas kergelt. "Vähemalt midagi läks täppi," ütles ta jälle väga vaikselt, saamata lahti kripeldavast tundmusest. Kas ta oli tõesti nii valjult rääkinud, et Delilah kuulis, mida ta tema pere kohta öelnud oli. Kergelt pead raputades üritas ta oma mõtteid klaaritada. Midagi rohkem küsimata jäi ta kuulama, mida teine temast rääkis.

Poiss muigas, kui neiu mainis tema asiaadiks olemist, kuid tõsines siis. "Need on väheke," alustas ta lugematu ilmega,"keerulised tõesti." James noogutas kergelt ning ootas, kas majakaaslane veel midagi õigesti ütleb.

[Susannah Simon]

"See joon siin näitab mingisuguse sugulase olemasolu ja kuna Sigatüükas kedagi teist sinu perekonnanimega ei käi, siis ma lihtsalt oletasin, et tegemist on vanemaga," vastas Susannah särava naeratusega. Kuna ta isa töötas võlukunstiministeeriumis aurorite osakonnas mingisugusel detektiivilaadsel ametikohal, oli ta tütar harjunud selliseid asju kokku viima. Kuulnud õpetajalt kiitvat kommentaari, säras Suze veelgi enam. "Rohkem ma küll siit aru ei saa," lausus ta varsti tüdinud silmapööritusega ning sirutas oma käe Nichole'i poole.

Pisut mõelnud, kehitas neiu õlgu ning ohkas. Ta oli kuulnud teatud katkeid teiste juttudest, mis tundusid küllaltki põnevad. "Minu minevikus midagi erilist ei ole," lausus ta selgitavalt, kuid jäi sellegi poolest üsna huvitunult ootama. Kripeldama jäi teda vaid see, et ilmselgelt teenib ta oma majale vähe, kui üldse, punkte.

[Alicia Green]

Alicia naeris kõva häälega, kui Jack klaaskuulilt talle ennustas. Jack oli nii lahe ja hea sõber lihtsalt. Varsti tuli aga professor klassi ja nad ei saanud endai rääkida. Kaksikuid ei pannud Al tähele, sest ta oli õppinud neid vajadusel täielikult eirama. Käelt minevikku lugeda. Tundus huvitav aga Alicia oli suhteliselt kindel, et ta ei saa midagi aru. Jack võttis ta käe ja tüdruk saatis sõbrale julgustava naeratuse. "Ei vasta tõele," vastas ta Jackile. "Ta ei ole lihtsalt sõber, ta on parim sõber, keda tüdruk tahta saab." Al muigas. Jack oli tõesti nii imeline inimene. Küll oli kahju, et tal tema vastu tundeid ei olnud!

Siis lisas Jack aga midagi sellist, mida Al ei olnud oodanud. Ta hakkas jälle närvitsema ja tahtis kätt ära tõmmata, kuid Jack hoidis seda kinni. "Ei, ei, ta ei ole eriti vanem," rääkis ta ennast sisse, kuna oli liiga ärevil.