|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 31, 2008 2:35:46 GMT 3
Lestat mõistis alles nüüd, millega ta nüüd just nõustunud oli, kuid enda õnneks ei olnud ta kunagi jah ütelnud. "Tahad päriselt väita, et sind ei huvita see fakt, et su geenid ei kandu lastele edasi?" küsis ta igaks juhuks üle, kuigi mõtles jätkuvalt sellele, kas ehk on sündinud vampiiril võimalik inimesega laps saada. Kuid see mõte tundus hirmuäratav. See pidi tulema väga väärastunud laps, kes sünnib inimese ja vampiiri vahel.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 2:41:35 GMT 3
Samara ohkas vaikselt. "Muidugi mind huvitab," ei saanud tüdruk valetada ning ta ohkasvaiskselt, põsk endiselt noormehe õlal. "Kuid siiski tahaks ma kunagigi pakkuda kellelegi emaarmastust.. jätta endast midagi maha," seletas tüdruk mõtlikult, silmad kinni.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 31, 2008 2:44:54 GMT 3
"Ja sellepärast juba ma ei taha sind endasuguseks teha. Võib-olla sa mõtled millalgi ümber ja saad kellegagi lapse. Selleks on eraldi haiglad olemas mugudel,"sõnas ta veidi positiivsust teemasse tuues, kuigi teadis, et see ei õnnestu eriti. Ja ta ei saanud selles ka kedagi süüdistada. Vampiiriks olemine on kohutav ja üksildlane.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 2:54:23 GMT 3
Samara vaatas noormehele otsa. "Ma ei elagi nii kau.." hakkas neidis ütlema, kuid vaikis. Ta hakkas juba noormehele ütlema, et ta ei ela senikauaks, kuni vanadus kätte jõuab, kuid õnneks suutis ta õigel ajal vait olla. Ta uskus, et see oleks liiga alandlik, nõme ning vastuvõetamatu, kui Lestatisugune noor ning nägus mees peaks mingi muldvana eide eest hoolitsema. "Ma ei taha teise mehega last!" sõnas tüdruk lõpliku hääletooniga.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 31, 2008 3:01:23 GMT 3
Lestat noogutas nõustuvalt. "Siis saame adopteerida, kuid ma siiski ei poolda sinu vampiiriks tegemist," oli ta toon veidi ähvardavalt karm, kuid näoilme muutus leebemaks, kuid mõtlikuks. Ta ei teadnud enam mida teha. Ta oli ühes kindel, et ei taha Samarale sama needust peale panna, mis teda painab. Ta peaks oma elu elama, mitte noorelt surema.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 3:07:23 GMT 3
Samara vaatas noormehele otsa ning tema huuled tõmbusid peenikeseks kriipsuks kokku. "Selge!" sõnas tüdruk jäiselt ning surus enda käed taskusse, pöörates pilgu maha. Siis ei jää mul muud üle, mõtles tüdruk endamisi ning ohkas sügavalt. Seitse aastat veel. Ta uskus, et selleks ajaks on tal laps, kes jääb teda ilmselt Lestatile meenutama.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 31, 2008 3:19:43 GMT 3
Lestat vaatas veidi vinguva näoga Samarale otsa. "Mis nüüd on?" ei mõistnud ta, miks Samara ikkagi nii külm ja kurb on, või vähemalt mitte rõõmus. Ta hoidis õrnalt Samara lõuast kinni ja lükkas pead veidi ülepoole, mille järel langetas taas käe.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 3:22:52 GMT 3
Samara vaatas noormehele otsa ning naeratas õrnalt, leppinult, otsustanult. "Ei midagi, kallis. Ei midagi," sõnas tüdruk naeratades ning et noormeest lohutada, et too asja sinnapaika jätaks, suudles tütarlaps noormeest õrnalt huultele.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 31, 2008 3:27:24 GMT 3
Lestat suudles Samarat vastu, et eemaldus kiiresti. "Ei, ei! Midagi on. Mis?" ei saanud ta asja sinnapaika jätta. Ta tahtis, et Sam oleks õnnelik, rõõmus, kuid praegu oli ta võrreldes tavalisega tuim ja loju ja see Lestatile ei meeldinud. Ta vaatas murelikult armsamale otsa, oodates ausat vastust.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 3:38:09 GMT 3
Samara raputas kiirelt pead. Ta ei saanud noormehele rääkida, et kavatse seitsme aasta pärast end ära tappa, sest uskus, et ta pole siis enam noormehe jaoks atraktiivne. "Midagi. Ausalt ka," lausus ta seejärel, manades näole naeratuse nii hästi, kui suutis, mis üsnagi usutav välja kukkus.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 31, 2008 3:41:25 GMT 3
Lestat raputas ise samamoodi, jäärapäiselt pead. "Midagi sul oli ja see midagi ei kao nii kergelt ära," ei andnud ta järele. Kuigi Sam nägi üsna rõõmus uuesti välja, ei uskunud ta, et midagi, mis teda enne naeratamast hoidus, nii kiiresti ära kaob.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 3:52:05 GMT 3
Samara ohkas vaikselt. "Me tülitsesime. See oli meie esimene tüli ning see ei anna mulle rahu," sõnas tüdruk lõpuks, sest uskus, et noormees ei anna enne alla, kui tüdruk mingi murega lagedale tuleb. "Kuid see pole midagi tähtsat," lisas ta seejärel kiirelt, põgusalt naeratades.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 31, 2008 3:53:52 GMT 3
"Sam, ma ei ole loll," oli ta nägu nüüd täiesti tõsine. Ta sai aru, et see ei olnud põhjus, miks Sam nõnda murelik enne tundunud oli. Ta silmadest võis veel selle mure jäänuseid näha, kuid ta oskas neid üsna osavalt peida.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 31, 2008 4:09:35 GMT 3
Samara vaatas noormehele otsa, silmad kissis ning vihast peaagu mustaks tõmbunud. Ta pööras end ringi ning ajas pea kuklasse. Õhku ahmides vaatas ta taevasse, silmad aeglaselt sulgedes. "Ma pole lihtsalt varsti enam su jaoks piisavalt atraktiivne. Ma ei saa sind enda juures hoida," lausus tüdruk nüüd ausalt välja lootes, et ta enam seda seletama ei pea.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 31, 2008 4:16:44 GMT 3
Lestat ei mõistnud, mida Sam selle lausega öelda tahtis. "Sa ei saa mind enda juures hoida? Sam, ma ei lähe kuhugi! Ja sa oled mulle alati atraktiivne. Varem ei olnud mul kedagi, nüüd oled mul sina," proovis Lestat enda seisukohalt asja Samarale selgitada.
|
|
